The Snow Queen - Lumekuninganna

Lumekuninganna - Marko Raat 2010

Täna kiskus sulaks. Oli ka viimane aeg, inimesed on lumest ja jääst juba nii tüdinenud, et paar viimast nädalat on lumerohkuse üle virisemine olnud kõige popim kõneaine. Loed igast foorumist lumele pühendatud teemat, kuuled raadiost uudisarutlusi, et kuhu ja kuidas tuleks see lumi ära paigutada ning isegi vastu tuleb tuttav keerab peale teretamist jutu selle tüütu lume peale. Ise käin just autokoolis ning kui ikka kästakse pidada masin esimeses sõidureas hoolimata tõsiasjast, et pool sellest võtab enese alla teeäärne lumehang ning see va valge varjab ka suurema osa teemärgistusest, siis võtab vanduma küll. Lumest on tõesti kõrini. Marko Raadi uus film on samuti väga lume ning jäärohke, kuid see ei tuleta meelde hangesid kino ees ega katuseäärel varitsevaid jääpurikaid. Lumekuninganna talveelemendid on hoopis teisel viisil tüütud. Filmilumi on igav ja kuigi film annab mõista, et lumes võiks oma sõnum peituda, lume maagia võib endast märku anda, jäävad valged võimalused kasutamata. "Söö lund!", sõnab teadjamees aga see jääb vaid soovituseks. Korra tehakse lumest pall ning visatakse seda, kuid muus osas puudub lumel roll, temas peituv võimas müstilisus lastakse raisku ning lubatakse lumel alandlikult mäekülgi kattes vaid silmale kena pilti pakkuda. Jää on saanud enesele parema rolli välja kaubelda, kuid temaga on üle pingutatud ning kohati nii kehvalt, et jää meenutab pigem 1986 aasta samanimelisest lastelavastusest pärit plastmassjääd kui üht vee kolmest olekust. Jää rohkus tundub liigsena, jätab mulje, et kui saab teha kõike nii nagu see näeks jäätununa välja, siis peab ka tegema. Aga ei ole vajadust, väike härmatisekord oleks asja ära ajanud ja kõike katvast jäävaabast hulga kenama kui ka usutavama mulje jätnud. Ning siis on Külm. Lavastaja on ka külmaga liiale läinud. Loomulikult on külmus filmi koha pealt suure tähtsusega, kuid see oleks võinud jääda pelgalt ilmastikuoluks, mitte muutuda osaks näitlejate olemusest. Mille muuga ikka seletada lahti tunnete ning emotsioonide tuimust. Ütleme, et külmavõetud ja kohe on asi selgem, sest muidu oleks raske leida selles filmis tähendust sõnadele armastus või kiindumus. Need tunded olid justkui õhust haaratud, järsku mingil hetkel läheb romantilist seisundit stsenaariumis vaja, näe sirutame käe ja võtame. Õrna virvendusena oli neid tundeid märgata peategelaste vahel, kuid Ehitusmeistri või Tüdruku tegelaskujus puudusid need täielikult, seal näidati südamekutset kuna oli vaja ja kui sai ära näidatud, heideti kordkasutatuna kõrvale. Armastust, seda suurt, justkui ei olnudki või oli hüplikult. Sama konarlikult kui kiiremat montaaži saanud stseenid, näiteks jõulupeol toimuv või siis filmi lõpu poole aset leidev anaaljahutus. Esimene oleks muidugi võinud üldse kääride alla minnes montaažiruumi põrandale jääda ning teine väheke pikemat aega nii kogumiseks, kui tagasitõmbumiseks. Piuhh-pauhh ja tehtud lähenemine ei andnud aega toimunut seedida, paari mõnitava alandava lausega pikendatult, oleks olukorra mõju tugevamalt esile pääsenud. Rahu ei anna hingele ka Jasperi toa sisustus mis taaskord kujutab endast koos kõigi sektsioonkappide ja tapeeditoonidega okupatsiooniaegset retrot. Tegevus toimub tänapäeval aga ometi on taas püütud teha veidrat ajahüpet, pakkuda modernset luksust ( uus uhke koolimaja, ööklubi ning kallid autod ) segamini märkidega minevikust, võte mida näiteks kasutab Veiko Õunpuu, kuid tema puhul on see muutunud juba justkui autorimärgiks. Marko Raadi töös aga tundub veidrana viia vaataja ühe korteri sisekujundusega ajas veerandsada aastat tagasi vaid selleks, et luua pilti mitte just kõige varakamast perekonnast. Või on see lihtsalt üks pisike detail rõhutamaks lääne vaataja jaoks põhjamaisust, sest analoogsete retro toasisustustega rootsi draamasid on ju küll ja küll ning Lumekuninganna on maailma kinoauditooriumi jaoks vastuvaidlematult puhas põhjamaa film. Võttepaigana olnud Norra süvendab seda ning samuti loob pidev müstikaootus tunde justkui vaataks mõnd Islandi linalugu. Müstika ootamine kahjuks jääbki ootuseks, sest reklaamitud muinasjutt täiskasvanutele, on lõpuni välja pelgalt draama ning kui just ei taha pidada miinuskraadide juures seisnud gaasiballooni poolt pakutud eredat jõuliselt tantsisklevat leeki müstiliseks nähtuseks, sest reaalselt läbikülmunud gaasi tuluke vaid annaks õrnalt sinakat valgust, siis ei olegi filmis midagi muud muinasjutulist. Võiks muidugi veel ka järvepõhjas toimuva üle spekuleerida aga jäägu see, lihtsam on öelda, et seal kus põhjamaa film võidab oma müstilis-maagilise momendiga, jääb eesti külmkarge linalugu jänni. Ütlen lõpuks hea sõna ka. "Lumekuningannat" mänginud Helena Merzin on oma rollis fantastiliselt tugev. Väga naiselik, lummav ning salapärane, samuti oma käitumises mõistetav ja sümpaatiat äratav. Olen ise ka noorema mehena endast vanemasse naisesse ihastuses olnud ja võin seetõttu kätt südamele pannes vanduda, et jah, sellised need lumekuningannad on.

PS. Romantiline hetk mis näitas läbi jääkuubi filmitult teineteise sõrmi ja puudutust otsivaid käsi oli imal-lääge juba Hitchcock´i ajal. Meil aga tehakse veel igaks juhuks topelt. 2,5/5

Helena Merzin.