Ülimalt traagiline linalugu elust sõjajärgses Berliinis. Filmitud kaks aastat peale sõja lõppu, kuid esimestest kaadritest koheselt torkab silma, et linnas ei ole normaalne elu veel käima läinud. Kõikjal on varemed ja toidusabad, valitseb äärmine kitsikus nii elamispinna, olme kui toiduainete koha pealt, isegi tükike seepi on väärt päevapalka ning päts leiba ja kilo kartuleid on justkui piduroog. Kõik hangeldavad ja varastavad ning seda alates lastest. Tööpuudus ja kibestumine sõjakaotuse puhul, noored mehed on depressioonis, et nende kaasad käivad paari sigareti eest ameerika sõduritega kurameerimas. Suitsu teha tahaks aga kust läheb see piir mille taga ei ole enam sinu heaolu eest ennast ohverdav kallim, vaid okupantide hoor. Ainus kindel asi kogu Berliini Ameerika Sektoris tundub olevat tramm mis saabub täpselt aja pealt. Dokumentaalfilmi tehes ei oleks Roberto Rossellini saanud paremini kui neorealismi kaudu edasi anda kogu sõjajärgse Saksamaa ning Berliini elu-olu. Oskuslikult, kuid ülimalt lihtsalt seatud draama annab kogu masendusele hulga sügavama ning tumedama mõõtme ning muudab seeläbi olustiku empaatiliselt adutavaks, samas kui dokumentalistika oleks vast ainult jäädvustajaks jäänudki. Nagunii kasutab Rossellini audentseid võttepaiku ning poolvägisi kaamerate ette tiritud näitlejaid, kunstiliselt ei ole midagi juurde lisatud ega sätitud, kogu asi baseerub vaid ülimalt puudutaval sisul. Erilist rõhku tasub vaatamisel asetada pisidetailideni mis dialoogidest paljastuvad. Kui nähtud Berliin on üks asi, siis samapalju olustikukirjeldust leiab ka tekstist, lausekatked räägivad tihti isegi rohkem kui kaamerasilm ning peategelaste suust tuleb infot nii uute haldus kui sotsiaalstruktuuride kohta. See on Berliin kus nälgimine, haigused, (laste) prostitutsioon, mustal turul hangeldamine ja pettused ning seksuaalhälbed olid igapäevasteks saatjateks ja me räägime siinkohal veel Ameerika Sektorist, mitte Nõukogude omast. Valus draama, väga traagiline ning masendav. 5/5
Hitleri kõnedega heliplaati jänkisõduritele maha parseldamas.
No comments:
Post a Comment