Rändaja - Robi Uppin 2010Laupäeva õhtul animelaagris esilinastuse saanud lühifilm pani mind mitmeti mõtlema. Mitte, et filmi sisu seda teinud oleks, sain ma nüüd õieti seal toimuvast aru või mitte, see ei ole nii tähtis. Asi oli hoopis hindamises, selles emotsionaalses kus sa kinost välja tulles hõiskad kohe, et paganama hea film oli, kuigi miinuseid lugema hakates võiks nägu morniks tõmbuda. Minu seansijärgne joviaalsus oli tingitud faktist, et võttes võrdluseks tänapäeva horrori, keskmise ning sellest kõrgemal asetseva, ei ole Rändajale mitte midagi ette heita, meie oma eesti poiss tegi tasemel õudusfilmi, ei saa salata. Jah, kui ma näeksin samalaadset õudukat mis tehtud Kroaatias, annaksin ma vähem punne, kuid meie kodumaal kus õuduskinost suur puudus käes, ei näe ma põhjust üht neist kevadekuulutajatest kalgilt kohelda, eriti kuna tegu on lühiformaadiga ja mänguruumi selle tõttu tunni jagu vähem.
Üksipulgi lahates võib muidugi nämmutama hakata. Ei vastanud lõpp minu ootustele, jäi vahelt välja paar seletavat kaadrit, vaatajale niinimetatud pidepunkti pakkujat ning filmis lehitsetava nõiaraamatu, Necronomicon Welcome To Estonia, oleks võinud juba koos kaelaristiga võtete esimesel päeval makarone keetes pliidi alla tuleroaks saata. Puudus pisike kaadrike siit ja sealt - tsikk oli oma meigis liiga sire, naabrimehe roll kogu müstikamängu mõistes arusaamatu, kummituse hajumine ( ja isegi kohalolek ) ebavajalik ja lõpuks tuli isegi hommik liiga ruttu.
Teisalt taas Lauri Nebel kes oma kohalolekuga varjutas juba pooled kaheldavused ning pakkus väga kvaliteetset mustahuumori prismat toimunule, ei tahaks kasutada sõna comic relief aga teda ekraanil nähes tõmbus muie vägisi suule. Samuti vaimustasid mõningad kaadrisätted ning "butafooria" kasutus, pisidetailidele oli aega antud ning seda märkas. Originaalsuse koha pealt suud seekord ei pruugi, kummitusfilmid ja kokkupuuted müstilisega on nagunii mitmeid kordi läbikäidud rajad, et isegi täiesti uus lähenemine tundub varemnähtuna. See on nagu tüüpiline j-horror, iga lugu on erinev aga ometigi nii sarnane. 
Ja naasen taas jutu juurde, et film peab kogu muu maailma horrori toodanguga võrreldes hästi vastu, DVD-lt üle vaadates isegi paremini kui projektoriga seinale kuvades, sest kohati annab just videofilmi maik seda korralikku õudukafiili edasi. Viib õigetesse proportsioonidesse, sest suure ekraani kinofilm on üks kvaliteet ja b-film hoolimata kõrgest tehnilisest tasemest siiski teine. Rändaja oli igati vaatamist vääriv linalugu, meie oma eesti õudukas. 4/5
Rändajat võiks kaudselt võrrelda möödundsuvise Nevesise demoga - kõik soundid ja käigud olid tuttavad ja teada, jalgratast ei leiutatud ega eesti muusikamaastikku lammutatud, kuid ikkagi oli igati mõnus kuulata.
No comments:
Post a Comment