Biograafia vaatenurgast lahendatud draama vanemas keskeas juudi mehest kes meenutab saatusekäike mis viisid ta aastal 1949 põngerjana tulevase esimese nõukogude tuumakatsetuse polügoni servas asuvasse kasahhimaa külla. Asumisele saadetavad moskvalased sokutavad teivasjaamas surnu pähe loomavagunist välja pisikese juudi poisi, sest kellelgi ei ole kitsas olukorras võimalik orvu eest hoolitseda. Laibamatja võtab poisi endaga koju kaasa, annab talle kasahhi nime ja paneb tubeteika pähe ning saadab naabrilastega mängima. Lapsepõlv on lapsepõlv ja kui täiskasvanud vaevlevad nõukogude reaalsuses, jäävad laste mängud ikka argimuredest puutumata. Minu vanaema poolne suguvõsa on Kasahstanis asumisel olnud ja seetõttu oli mul selle sealtmaalt tuleva draama suhtes kõrgendatud huvi, kujutab ju see peaaegu, et sama aastat millal minu sugulased samalaadsetes loomavagunites mööda steppi loksusid, jaamades vett nurusid ning hiljem kusagil auulikuuris esimese peavarju said. Oodatud teravuse asemel näidati aga üsna tavalise sümpaatset draamat, paar traagikanooti ja mõned armsad momendid. Südamlik kinolugu mis valitud rahva vaatenurgast avab end paremini, ikka ju mõtlemapanev vaadata kuidas pühendunud moslem väikest juudi poissi kasvatab ning lõpuks isa ja õpetajana lapse mällu jäi. Kena draamalugu aga lõpuks lihtsalt üks ilus film, ei muud. 3/5
Elatunud kasahh oma kasulapsega.
No comments:
Post a Comment