Minu pakistanlasest töökaaslane viibis just hiljuti kuu aega kodumaal ja võttis selle ajaga seitse kilo kaalus juurde. Poiss olevat suurest igavusest vaid diivanil vedelenud ja telkust kohalikke teleshowsid vaadanud samal ajal kui jällenägemisrõõmust ogar ema hommikust õhtuni linnupojukese jaoiks head ja paremat vaaritas ning kehakaal aina tõusis ja tõusis. Oleks Mohammed Akbar sel hetkel teadnud, et Pakistanis liiguvad ringi saastatud joogivee tarbimisest muteerunud zombied ja burkat kandev maniakk kes tapab juhuslikke metsa eksinuid, ega siis poleks poiss vanematekodus šerbetti puginud, vaid kiirelt ohtlikkust paigast sääred teinud. Lisade hulgas olnud intervjuud vaadata ei viitsinud ja seega päris täpselt ei tea kui tõsiselt noor paki oma filmitegemist võttis. See, et moslemiriigis zombekinoga segatud splätter-slasherit tehakse ei ole iseenesest just midagi erilist, lääne elusstiil on osade inimeste jaoks kindlalt olemas ja horrorfilmi tegijat just jumalavallatuste pärast kividega surnuks ei loobita, küll aga võivad mõnedki emad lavastaja eest oma tütreid peitma hakata. Mina igaljuhul filmi väga tõsiselt ei suhtunud, tegu pole mitte hea tööga, vaid pigem kurioosumiga mida on islamiriigis valmimise tausta rõhutades kergem turustada. Vaatad ära ja muigad nii mõnelgi korral, kuid teistkordselt küll masinasse ei topi. Liiga klišeelik ja sarnane lääne analoogidele. Kohalik folkloor oleks ise palju paremat ainest andnud õudusfilmi ( või naljafilmi ) valmimiseks ja midagi pakistanipärasemat ma ootasingi. 2/5
Pakistanlased tamater masalat söömas.
No comments:
Post a Comment