Monster in a Box - Nick Broomfield 1992Alustasin vaatamist paar õhtut tagasi, lürpisin küll filmi kõrvale õllekannust kanget kohvi, kuid vastavalt viimase aja isiklikule trendile, hakkasid silmad kella ühe paiku öösel vägisi juba kinni vajuma. Mõtlesin veel, et kuna tegu nagunii monoloogiga, siis pole suur patt mõni minut lihtsalt kuulata, millestki väga tähtsast ju ilma ei jää. Loomulikult vajusin unne ja ärkasin filmi lõpuminutitel, panin telkiu ja DVD-mängija kinni ja kobisin magamistuppa ausat und edasi nautima. No vähemalt kella kuueni hommikul nautima, sest sellel ajal ärkavad mürakarud üles ja alustavad üle issi ronimist, et aknast prügivedajate autot, kojameest ja varajast halli kiisut vaatama jõuda. Ajasin end jalule ja hommikukohvi juues mõtlesin lapsikult, et ei olnud eriti hea Spalding Gray monoloog, miks ma siis muidu magama jäin.
Eile õhtul alustasin väärskema peaga ( 4 tunni asemel magatud kuninglikult 7 ) otsast ja hoopis teine tera, härra Spaldingu jutustamisoskus haaras mind taas saba ja sarvedega ega lõdvestanud haaret kordagi. See mis unise peaga suutis vaevu muigama panna, ajas puhanud poisi laginal naerma ja lugu mis tundus esmavaatamisel hüplik, jooksis nüüd kenasti narratsioonis. 
Tegu pole küll absoluutselt mitte Swimming to Cambodia järjega, kuid soovitav oleks see varem ära vaadata, sest väga palju Monsrumi tekstist räägib mehe eelmise filmiga seonduvast. Parim kogu jutustusest oli kahtlemata lõik kuidas Spalding oma eelmise filmiga Moskva filmifestivalil käis, Gorbatšovi karskuskampaania ajal vodkat otsis ning Ermitaažis kapitalislikku igandit demonstreeris. Hea etendus mille oli filmilindile võtnud legendaarne dokumentalist Nick Broomfield. 4,5/5
Spalding Gray näitab kuulajatele oma monstrumit, ehk mahukat esikromaani.
No comments:
Post a Comment