Finding Eutaw and North - Mike Cina, Michael Young 2005YouWorkForThem´i animeeritud typeface´ide kogumik Enter the Dragon oli nii hea, et sama rühmituse teist kollektsiooni vaatama asudes ei kahtlustanud ma vaimustuse saabumises hetkegi. Juhtus aga nii, et peale mõnusa elektroonilise, ambiendist dark noise´ini liikuva muusikatausta ei taibanud ma kogu arvutigraafikas loodud animatsioonist mitte mõhkugi. Pärast netist vaatasin, et 34 minutit abstraktseid kujundeid oli tegelikkuses Baltimore´i peatänava kujutis mida arvuti abil keerati ja väänati andes disainiprogrammidele hella valu. Mina rumal aga seda ei näinud ega taibanud midagi vapustavat leida ka boonusfilmidest. Minu jaoks oli vaid muusika hea.
Paar kuud tagasi ostsin uue "stereosüsteemi" mille nimetuseks poes oli minikodukino. Tegu DVD-boxi suuruse musta kastiga mil taga kaks pisikest kõlarit ja sisemuses masin mis mängib kõiki mõeldavaid audio ja videoformaate. DVD-sid vaatan ikka teleka peal asuvast mängijast ja uut süsteemi kasutan arvuti kõlaritena, CD mängijana ning igapäevase Vikeraadio programmide edastajana. Eriti õnnelik olen aga võimaluse üle kuulata mp3-sid mida kunagi sai ruumipuuduses DVDR-idele kõrvetatud ning "vaadata" muusika-DVD-sid ilma pildita, ehk lasta kõlaritest vaid audioheli. Käesoleva diskiga on sama lugu, muusikat kuulan oma minikodukinost teine kordki, sest pildi jaoks pole ma arvatavasti piisavalt inteligentne. 1,5/5
See, et pildil on Baltimore´i linnatänav on ju siililegi selge.
4 comments:
Voi helvetti, palun pane üks koopia kummagist YWFT'mi tükist mulle kõrvale. Ma olen nagaeast saati fänn olnud ja olen üsna kindel, et antud tükk mulle väga istuks. Tänks!
Sa oled kas piisavalt inteligentne või masohist. Panen kõrvale, saad lausa omale.
Ma ei ole seda asja küll näinud ega oska otseselt kommenteerida, aga intellektis asi kohe päris kindlasti ei ole. Ma ei usu, et seal üldse mignit suurt mõtet taga on, isegi see Baltimore'i mainime on rohkem mittevajalik kontekstuaalne info, mille abil ehk mõne kunstikooli stipi saab ära nabida, kuid mis asja nautimisele midagi juurde ei anna.
Rohkem on see sensoorne, püüad tajuvate meelte abil ühte või teist seost leida, ja seda rohkem intuitiivselt kui näpuga detaile järgi ajades. See aga jah, eeldab teatud eelsoodumusi vaatajas ehk, millede puudumine pole mitte taunitav, vaid pigem juhuse küsimus.
Mina näiteks kasvasin üles 8-bitiseid mänge mängides. Paljudes neist olid kõik need loodud maailmad nii jube keerulised ja abstraktsed, et mingit sotti ega seost polnud võimalik leida neis (funktsionaalsetes, kui level designi osa) struktuurides millegi päriselulisega. Kuid noor tatininapea ihkab aga fantaseerida enda jaoks neid maailmaid millekski, mistõttu ma alati mõtlesin kui vinge see oleks kui ma saaks minna nendesse kohtadesse, mis näiteks Mega Man-mängude taustadel olid. Igasugu imelikud jurakad, täiesti kättesaamatud ja samas uskumatult kütkestavad, koguaeg tahtsin ma neile mingil viisil läheneda, kuniks silmadele loor taas langes ja ma magama jäin.
Sellest lapsepõlve fantaasiatest siis edasi, paari vahesammuga (demoscene, varajasem VJ-kunst) jõuabki välja sääraste asjadeni nagu see ruumikollaaž siin. Keerulised, seosetud, reaalsusest irdunud asjad, milles sellegipoolest võib leida mingeid jooni selles mida me ise oma silmaga näha võime (meie Maarjamaa kontekstis küll rohkem väljamaal kui siin, siin on kõik hall ja kole, eriti Tartus) ja sellega siduda saame. Pähetammutud arhitektuurilised tajuautomatsioonid dekonstrueerida kõige baasilistemateks ja puhtamateks tundmusteks ja selle prisma kaudu siis omakorda seda asja vaadelda.
Midagi sellist ehk. Aga tegelikult võiksid sa teinekord ka selle asja taustale mängima panna ja muude asjadega tegeleda ning aeg-ajalt pilti kiigata, ilma pidevalt sellele kontsentreerimata. Võib-olla näib ta sellisena huvitavam. Paljude asjadega on nii.
Eks ma mõnikord nii teengi. Seekord aga olid ootused veits teistsugusemad, sai sama kamba poolt kokkupandud teisest asjast vaimustununa midagi sarnast oodatud ja seetõttu ka pettumus suurem.
Post a Comment