Get Thrashed

Get Thrashed: The Story of Thrash Metal - Rick Ernst 2006

Aastal 1987 Heavysuve üritusel müüsin ma oma hinge metalile. Varem sai kuulatud igatsorti jura mis sel ajal raadiost tuli ja mida klassikaaslaste või sõprade käest laenatud sai, sellest suvest saati aga keskendusin tähelepanu metalile. Tegelikult aga tuli minu jaoks peale Hevisuve veel ka kerge pungi tõus, sest JMKE ja Luki olid end massidesse surunud ja Geneka kassettte leidus igaühe riiulil, mööda vaadata ei saanud mitte kuidagi. Igaljuhul 1987 aasta lõpus olid kõik tuttavad punkariteks hakanud, mina aga käisin metaliga tiiba ripsutamas, laenasin vanaema elukoha lähedal elavatelt minust 2-3 aastat vanematelt vanematelt hevimeestelt kassette ja tõmbasin neid ümber.Esimeseks suureks armastuseks oli Anthrax´i "Among the Living" plaat, siis tuli Megadeth´i "Peace Sells..." ja OverKill´i "Taking Over", järgnesid muidugi Metallica "Master of Puppets", Slayer´i "Reign in Blood" ja Celtic Frost´i "Into The Pandemonium". Käisin siis oma punkaritest sõprade seas ringi ja kaagutasin, et thrash-metal ja thrash -metal. Ei läinud paari nädalatki kui mind Thrash´iks kutsuma hakati ja mõne kuuga muundus see hüüdnimi Trash´iks, härra Prükgiks, mis siiani nii kõvasti külge kleepunud, et enam lahti ei kanguta. Sai käidud plaadimäel vinüüle vahetamas, kusjuures paari kuu pärast oli minu kena ja kuulsa albumi asemel ( Stone, Metallica, Anthrax ) käes hoopis mingi kolmandajärgu jura, tšehhi sigahevi või poola litsensikas mõnest teisejärgulisest bändist. Pärast oli alati hirmus kahju aga vahetamisel nii hasart sees, et tihti kadus reaalsustunne ja loomulikult kasutati minusugusele 14-15 aastasele pätakale sitta pähemäärides seda ära. Käisin ka Tartu Levimuusika päevadel Death Angelit kuulamas, sai isegi ühe bändimehega törts inglisekeelt pursitud ja palutud mängida "Voracious Souls´i", mida ka tehti. 1989-90 tuli aga väikselt tagaplaanil figureerinud punk tänu HC ja Oi! muusikale jõuliselt tagasi tagasi, thrashiga oli selleks korraks kõik. Dokumentaalfilmi puhul oli tegu äratundmisrõõmu ja nostalgialaineid pakkuva sõiduga mööda thrashiajalugu. Hinge tegi soojaks ja südame rõõmsaks kui avastasin, kõik bändid ja 90% mainitud albumitest olid mulle teada, et sai kuulatud just neidsamu plaate millele kogu thrash toetus, mis stiili novaatorlikult edasi viis ning kõigil välismaa hevikarudelgi juuksed liikuma pani. Omal ajal ei osanud ju neid kassettilintidelt kostuvaid helisid võrrelda üldkontekstis, piisas kui sulle ja sõbrale meeldis. Ajakirju liikus vähe ja netti polnud veel üldse, seetõttu saigi nüüd tänu dokumentaalile tagantjärele infolüngad täidetud ja teavet pakuti tuugalt. Isegi muusikalise taustaga oldi tagasihoidlik, et aga rohkem infot vaatajani paisata saaks ja kokku tuli neli tundi thrashijuttu. Just nimelt neli, sest lisad on seekord samatähtsad kui film ise ja andsid taustateadmisi nii, et vähe polnud. Kõva sõna, kiidan heaks ja soovitan! 5/5

Boonusmenüüst saab valida millise riigi thrashiajalugu kuulda tahad.