Kuna olen juba ise ühe kolmandiku ome elust restoraniköökides viibunud, siis otse loomulikult oli paar aastat tagasi lavastatud komöödia Waiting... minu maitsele vastav maiuspala ja seda sama naudingut pakkus ka järjelugu. Ja nagu ikka oli teine osa kehvem aga ausalt öeldes ootasin täelikku pangeastumist. Seda aga ei toimunud, film oli ühe jänkimaa komöödia kohta lausa üllatavalt tagasihoidlik ja tasakaalukalt kulgev ( esimene film oli sellega võrreldes hulga äkilisemate naljadega ) ja just see vaikne huumor päästis olukorra. Igal teisel juhul olksid tegijad proovunud millegi ropumaga üle trumbata, näidanud köögipoolt veelgi rõvedamate situatsioonide läbi ning loonud kohustuslikult naljakaid momente. Jeff Balis oli selles mõttes üpris iisilt võtnud, ei mingit pealesurutud pingutust ( kui lõpp välja arvata ), vaid lihtsalt ladnalt liuglemine. Eks muidugi teeb filmi heaks ka restoranieluga kursis oleva jaoks märgatavad inside-joke´id mis pole küll otseselt vaid leemekulbiliigutajale mõistetavad, vaid pigem äratundmisrõõmu pakkuvad. Mõlemad filmid on täis hetki mida ise ja su töökaaslased kogenud on, tegelaskujud äratuntavad ja mõnedki situatsioonid on koomilised rohkem sarnasuse tõttu tõsielguga kui otseselt huumoripommid. Näiteks olen minagi koos töödanud rivosuise räuskava ettekandjaga kes ähvardas kõiki, et oksendab meile värdjatele pihkuritele ( vastavalt olukorrale) munni või vitu peale, samas jälle kogus teisel pool köögiust klientidelt malbe naeratusega tippi ja õhtul imes veel riietusruumis ülemuse londi tühjaks. Restoranielu - kõht alati head ja paremat täis ja pea roppustest pungil. 3,5/5
Vahetusevanem ja juhataja.
No comments:
Post a Comment