13 Tzameti

13 Tzameti - Géla Babluani 2005

Kes on viitsinud lugeda läbi Martin Oja magistritöö "Filmiblogid filmisotsioloogilise mõtte taustal", see teab, et Soprano poolt ellukutsutud üritus vaadata ja arvustada kõigi filmiblogijate poolt üht-sama filmi, on mujal maailmas üks blogijate kindel tunnus mis nüüd lõpuks ka Maarjamaale jõudis. Mina muidugi, kroonilisest väsimusest zombie nagu olen, sain alul aru, et filmgi vaadatakse kõigi poolt samal ajal, mitte ainult ei postitata arvustus. Mõtlesin juba, et samaaegselt samu kaadreid nähes vallanduvad blogijate peades ühtsest emotsioonist tingituna ja võimendatuna jõusambad ja jooned mis eestimaa kohale kerkivad ning sateliidilt vaadates pentagrammi meenutavad. Tekib jõud mis kukutab valitsuse, tõstab majandust ning paneb Savisaare Šmo-Ansipit seksuaalselt ihaldama. Tekib uus elu, evolutsioon ja 1000 aastane rahuriik. Restaureeritake Oktoobri kino.Alustasin tänu mustvalgele pildile justkui mõne Henri-Georges Clouzot´i filmi vaatamist, samalaadne rütm, väikekodanlik tubane kriminaalsus ning vaikselt tekkiv pinge mis lubas järjest tugevamalt üleskeerates pakkuda lõpuks klassikamaigulise krimitrilleri. Siis tuli pätte juurde ja film hakkas meenutama mõnda Jean-Pierre Melville´i gängsteripõnevikku, samasugused vintsked vennad, tahutud nägudega kõrilõikajad ja vanglakogemusega mõrtsukad. Mängu alul aga meenus käesolevast filmist 4 aastat varem vändatud Intact, ka see pani mängijaid olukordadesse kus elu ja surm jäid õnne ning saatuse otsustada. Intacto puhul aga tuli mängu müstiline element mis käesolevas filmis kahjuks puudus. Müstilisus kogu tegevust nihkesse lükates oleks aidanud paremini seletada mängijate põhjusi mängimiseks, sest lihtsalt sellisele kelgule hüpates ei tundunud asi realistlikuna. Sõjajärne aeg euroopas või deerhunterlikud üleelamised on iseasi, tänapäeva prantsuse vaeste ja rikaste mäng aga hoopis teine teema. Aga võib.olla lavastaja siiski näitas meile ebareaalsusse astumist, sest rahatähed mida kotti pakiti ei olnud ju eurod, vaid tundmatu prindiga ja järelikult mitte tõene maksevahend. Samuti ei tundunud kuul-pähe momendid üldse põnevatena. Mänguseanside vahele jäävvad puhkehetked olid hästi lavastatud, mängus eneses aga pinevus puudus, vaataja ju mõistis kes eluga väljub, sest ega nüüd poole filmi pealt põhijorssi maha ka tapeta. Ootasin traditsioonilisemat peent krimifilmi, kuid pakuti kunstilise mekiga muinasjuttu. Samas kõlbas vaadata seegi, kuigi netis tagakirutud finaalhetk tundus minulegi liiga lihtsa lahenduse leidmisena. 3/5