Vals Im Bashir - Ari Folman 2008Animatsioonilainel jätkates sai järgmisena valitud eelmisel aastal hulgaliselt kiitust kogunud film Iisreali järjekordsest aktsioonist, ehk esimesest Liibanoni sõjast. Kiitust jagan minagi aga ainult teose visuaalsele küljele mis oma graafilises lahenduses oli väga koomiksipärane ja läbi selle mulle koheselt meeldiv. Kahedimensiooniline töö mida kohati arvutigraafikaga loodud taustliikumise abil oli ruumilisemaks muudetud ning lõpptulemus meenutas mõningatel hetkedel lapsepõlves nähtud stereopilte. Tugev pliiatsijoon, napid värvid ja jõulised kontrastid.
Häiris aga mind selle dokumentaal-anima puhul täielik möödavaatamine sõja üldpildist ning keskendumine Sjhabra ja Shatila põgenikelaagris toimunud veresaunale, ainuke kord kui teos vihjas iisreali ülepingutamisele oli ülal oleva punase auto jälitusstseen kus hoolimatult tulistati kõike ja kõiki. Iisraele armee viibimist Liibanoni pinnal aga ei seatud kordagi küsimuse alla, see peaks vaataja jaoks täiesti ebnesestmõistetav õigus olema. 
Samuti jäi Iisraeli valitsuse ning armeejuhtkonna heakskiit verivaenlaste palestiinlaste hukkamisele vaid paarile vihjele püsima, ometigi oli falangistidele just sealt riigist ja just nende juhtide poolt roheline tuli antud. Nüüd jäeti mulje, et valitses teadmatus. Lihtsõdurite seas jah ning läbi selle tuleb mängu kõige küünilisem hetk. Nimelt tunnevad just lihtsõdurid oma süüd, et nad teadmatusest ei suutnud tapatalgusid ära hoida, nad põevad hinges veel aastakümneid hiljem ja teevad andekspaluva animatsiooni. Reameestel on häbi aga valitsus ise ei kõssagi, eriti nüüd kui saab ka ise vaikselt sõdurite andekspalumise taha varjuda, jättes mulje justkui ühest multfilmist piisaks. 
Ja keerame ühe tuuri veel peale. Nüüd peale animatsiooni vaatamist tunneb vaataja ka sõduritele kaasa, ühtmoodi on ohvriteks tapetud palestiinlased kui ka end nende sekka nihverdanud iisraeli sõdurid. Taas tuleb pisar poetada juutide pärast, nende hingeHOLOCAUST´i on ju samades mõõtmetes mis mõne tuhande palestiinlase surm. Nemad otseselt kedagi ei tapnud aga nemad ainult on selle läbi kannatanud. Lõppkokkuvõttes on ohvrid otsekui vahetunud, surnud piinavad elavaid, hukatute ja nende ellujäänud pereliikmete mure on pisku "tapjate" omaga võrreldes. See pole muidugi juutide ajaloos esimene ega viimane kord enesest ohvrit teha, nende pidevad kannatused on ju lausa rahvuslikku DNA-sse sisse kirjutatud ja pooltes maakera koolides kohustuslik õppeaine. Aga see selleks, hinde panemisel oli rõhuvaks väline külg, mitte ideoloogia. 4/5
Sarnaselt animatsioonile lõpetan ka mina dokumentaalse kaadriga.
15 comments:
Minu arust lõid seal kristlastest araablased maha muslimitest rätipäid, juudud ise oma käsi ei määrinudki.
L.
Ma ei väidagi kusagil tekstis, et nad määrisid ja ega otseselt ei määrinudki aga iisreali armeejuhtkond ja ka valitsusliikmed teadsid väga hästi mis toimub ilma, et oleks soovinud seda peatada kavõi juba päev varem kui mitte koheselt.
Nüüd aga nad kannatavad hingepiinu, et ei aidanud palestiinlasi. Hale!
No ma ka eriliselt ööunesid ei kaotaks kui Pihkva oblasti tiblunnid ja Peterburi oblasti tiblunnid omavahel nattipidi kokku läheks ja minu võimuses oleks seda ära hoida.
Hoiaks ma jee.
L.
Sama siin ja tegelikkuses neil ka, sest palestiinlane pole juudile kunagi koerast rohkem korda läinud aga film on ju vaja ikka teha, et näidata ööunede kadumist, Seda tehes näitavad nad taas OMA rahva kannatusi.
Jumala õige, las kitsenikkujad teevad ise oma kannatustest filme. See veel puudus et keegi teine hakkaks seda nende eest tegema.
L.
Kitsenikkujad? Why not. Kui kitse anus või unas kosher-seebiga puhtaks pesta, võivad nad toppida küll.
Ärge minge äärmustesse. On selge, et teil kummalgi pole ammendavaid teadmisi ning olete selle kompenseerinud liigse emotsionaalsusega.
Teiseks, isegi olles end aastatega teemaga sügavuti kurssi viies ei saa ma ka Trashile vastu vaielda. ema kirjutises on teine ja kolmas lõik kaugel arvustusest selle kunstilises mõttes ning prevalveerivad pigem poliitilised veendumused ja kinnistunud arusaamad. Kuid kuna ma ei tunne Trashi isiklikult, siis ma ei ei julgeks väita, et autor oleks kuidagi kitsarinnaline. Kuid paar sellist kirjutist veel ja paratamatult hakkan autorit a priori teatud stereotüüpidesse seadma.
Muideks, kaks filmisoovitust: esiteks Iisraeli rezissöör Amos Gitai ja tema filmograafia ning teiseks, Joshep Cedari "Beaufort". Esimene kajastab israeliitide sisekaemusi ning teine haakub selle postituse filmiga.
Võid mind sinna sterotüüpi asetada küll, vanal koeral raske uusi trikke õppida ja minul mõningastest iisraeli suunal olevatest veendumustest lahti öelda.
Filmis ma nägin seda millest kirjutasin. Ma ei sea kahtluse alla isreali veteranide ja minategelase siirust, kuid paratamatult varjutab nende šokk toimunu pärast toimunut ennast.
Gitai paari filmi olen näinud ja need on oma julguses meeldinud. "Beaufort" sai kunagi kavast välja praagitud, eks võtan soovitust kuulda ja tõstan taas "vaja vaadata" listi.
Mina olen kogu selles konfliktis täiesti neutraalne. Nii neutraalne isegi, et ma ei taha vähimatki kuulda kummagi poole kannatustest, õigustustest, süüdistustest või kummal üldse õigus on. Ei huvita, minu poolest tapku üksteist mõlemad maha.
L.
Minu sümpaatiad lähis-ida rahvaste suhtes on tugevalt tagasi tõmbunud, samas võib aga seda öelda ka ZOGi vihkamise kohta.
Mina ei suhtunud sellesse kui poliitilise maiguga loose-õigustusse. See jooksis küll tagaplaanil. Mis lummas oli ülesehitus ja sa unustasid fantastilise muusika. Pole nii hea soundrackiga filmi ammu näinud.
Lahe repliik filmi keskel..sa filmitegija ära filmi aga joonista palju tahad.
Nagu 90% juhtudest, ei pane ma OST´i tähele. :(
Vaatasin hiljuti Helsingis raamatupoes koomiksit, kuid erilist isu osta ei tekkinud, näppisin niisama.
Nagu 90% juhtudest, ei pane ma OST´i tähele. :(
Vaatasin hiljuti Helsingis raamatupoes koomiksit, kuid erilist isu osta ei tekkinud, näppisin niisama.
"ainuke kord kui teos vihjas iisreali ülepingutamisele oli ülal oleva punase auto jälitusstseen kus hoolimatult tulistati kõike ja kõiki"
paar stseeni siiski veel: sinise mersu stseen dessandi randumisel ja kabuhirmus sõdurid laskmas soomukist valimatult linte tühjaks.
film oli hea, ma arvan et sa peaks ka oma ideoloogilisi prille veitsa lahjemaks keerama.
ei saa näiteks filmile ette heita, et ei puudutatud küsimust, kas liibanoni pinnal viibimine oli õigustatud. autor rääkis enda läbielamistest nii, nagu tema neid nägi, mitte ei teinud filmi kõikide iisraeli konflikitide eetikaküsimusest läbi aegade.
Enam lahjemaks keerata ei saa, muidu kannan veel perekonna kulla iisraeli valitsuse arvele.
Ütleme parem nii, et see teks oli tolerantselt kirjutatud, tegelikkus on ju veel hullem eks?
Post a Comment