Plagues and Pleasures on the Salton Sea - Chris Metzler, Jeff Springer 2004Mõistsin sisukirjeldust valesti - John Waters ei ole mitte dokumentaalfilmi püstolreporter, vaid kõigest hääl kaadri taga ja peab mainima, et mitte just kõige parem. Asi ei ole niivõrd mehe enda karisma puudumises, lihtsalt tekst mida ta lugema pidi oleks samahästi istunud ka mõne teise näitleja või lavastaja pihku, see ei loonud mingit kooskõla trashkino ikooni enese loomingu ja olemusega. Muidugi leidus siin hulgaliselt veidraid tegelasi ning momente, kuid Waters´i isiku mängutoomine ei andnud neile Salton Sea hulludele midagi juurde ega võtnud vähemaks.
Dokki võiks võtta justkui kahte põimunud lugu millest üks räägib soolamere ajaloost ning sellega toimunud katastroofidest, ökoloogilistest prohmakatest mida inimtegevus kaasa toob kui üritatakse jõgesid tagurpidi käima panna ja tehakse järvi sinna kus peaks olema kuum kõrbeliiv. Kui nüüd loodus ise ka veel pahurat nähu tehes hävingut toetab, siis ei ole imestada koha üle kus asulad on poolenisti vee alla uppunud, rannad täis mädanevaid kalu ning elanikkond pehmelt öeldes kõrbekuumuses peast soojaks läinud.
Teine filmi osa tutvustaski neid üksikuid mohikaanlasi kes veel kunstjärve Salton Sea, kunagise USA tippkuurorti, äärsetes väikestes asulates elavad ega kavatsegi lahkuda, vaid kordavad kõik nagu ühest suust, et peagi läheb paremaks, tulevat taas head ilmad, järv rahuneb ning rahapakkidega turistid ongi platsis. Inimesed täis optimismi, kuigi elavad peaaegu surnud ujumiskõlbmatu veekogu ääres kus ainsaks meelelahutuseks on kandi ainsas poes sisseoste tegemas käimine. Ökofilm segatud lõbusate friikidega, kas just parim viis looduskaitselise sõnumi edastamiseks, mine tea? 3/5
Ungarlane kes päevad läbi jõi aia ääres õlut ja näitas flirtimise mõttes kõigile mööduvatele naistele oma aluspükse.
No comments:
Post a Comment