Sõber helistas ja palus käesolevat DVD-d laenuks ja päris sinna juurde, et miks sa sellist asja üldse vaatan, et sa ei ole teab-mis bluusi austaja? No vastasin siis, et fän ei ole, kuid mulle meeldib sellisest rohujuuretasandilt linti saadud blues´i juures asja ehedus ning tajutav hing. Kui mingid valged mehed pille laulutavad ja ise sinna otsa soiguvad, siis jätab see mind loomulikult külmaks, kui aga otsitakse Mississippi pärapõrgust üles paar elatunud neegrit keda kohalikud austavad ja lastakse neil vitaalsetel vanamehenässidel maisiviina ja pinutaguse vahele kitarri näppida, voogab sellest välja kogu paikkonna olemus, musta lõuna ajalugu ja sealsete inimeste kurvad või koomilised elulood. Damien Blaylock ja Jeff Konkel olid teinud roadmovie kus nad keeravad autorooli Mississippi maapiirkonnas, külastavad legendaarseid muusikuid ning veedavad öid väikelinnade klubides, kusjuures viimased meenutasid vineerist kokku löödud koerakuntrikke kus blues´i taustaks pakuti kindlasti kodus kääritatud siidrit ja põõsa all käinud kuusära. Mõnus ladna reis. Tilgaks meepotis oli aga tegijate ajutine tahtmine kaamera ees eputada ja küsimustevalik mida bluesivanadele esitati. Kõik oli nii tsill, et oleks võinud jutu vabalt voolama jätta ja mõningad uurivad-puurivad päringud ära unustada. Intervjueeritavad tundsid end koduselt, kuid valged mehed torkasid oma käitumisega silma, ei tundnud nad end lõpuks bluusimaal mugavalt, olid nagu kaks valget varest parves ja seda ka otseses mõttes. 4/5
Majapidu kus peremees sõbraga andis külalistele kontserdi, samal ajal valmistas aga ta abikaasa köögis kohalikke hõrgutisi. Lõdvaltvõtmise kõrge tase!
1 comment:
Vaatasin ka eile ära, vihmasesse pühapäeva hommikusse passis väga hästi. Selline üsna muhe dok, kuid mul jäi arusaamatusk, miks see ükstüüp nägu varjas?
Post a Comment