Black Metal Satanica

Black Metal Satanica - Mats Lundberg 2008

Kuigi olen viimase poole aasta jooksul black metalit austama ja nautima õppinud, ei ole ma veel kindlasti selline asjatundja, et võiksin peensustesse laskudes seda dokumentaalfilmi lahata, eristada kõigis nüanssides võltsi ehedast ning mölajuttu sõnumist. Mina hindan võrreldes varasemate analoogsete scenet tutvustavate dokkidega mida nägema olen juhtunud ning nendeks on Satan Rides the Media, Once Upon a Time in Norway ja Pure Fucking Mayhem, samuti lasen hindamisel segamatult rääkida sisetundel. Kui nüüd see võrdlus ette võtta, siis kahtlemata oli Black Metal Satanica informatiivsem kui kolm eelpoolnimetatut kokku, esimene black´i dokk mis haaras kogu skenet ega asetanud valgusvihku vaid Mayhem´i ja Count Grishnackh´i peale. Muidugi peab objektiivsuse huvides mainime, et kui jutt ikka Mayhem´i biograafiast, siis ei tasu loomulikult kogu black´i miljöö tutvustust oodata ja juba selle tõttu on käesolev film kordi laiahaardelisem. Alustati Norra paganliku tausta tutvustamisega ning leiti, et vikikingijuurte juurde tagasiminek on üks anti-kristluse tugevaid alustalasid ja black metal´i sõnumi platvorme. Teine oli loomulikult puhas saatana kummardamine või ütleme siis, et satanism ilma kellegi ees kummardamata. Religioonist liiguti scene tutvustuste, bändide ajaloo ning black metali kui muusikasuuna üldisema arutelu juurde. Väheke nadi mulje jättis, et suurem osa dokist oli üles ehitatud rääkivate peadega, ehk intervjuudele tosina mehe ja ühe naisega bändidest Watain, Shining, Vreid, Mordichrist, Rimfrost ja Svartahrid. Minule kui black´i õpipoisile ei ütle need nimed ( veel?) midagi aga mussiga võis enam-vähem rahul jääda, kriipis liha all luid küll ja kompas siseelundeid. Oleksin aga oodanud rohkem intervjuukatkeid ka teiste, kasvõi legendaarsemate nimedega ning kohe kindlasti oleks olnud võimalik hankida jutu taustaks rohkem videomaterjali. Nagu ma aru sain oli lavastaja ise ka muusikastiili austaja ja üks fän oleks seda pildimaterjali viitsimise korral leidnud, nüüd jäi dokumentaalfilm vaatamata informatiivsusele ikka väheke liiga amatöörlikuks, rütm kõikus kuigi uut teavet tuli pidevalt. Aga arvan, et järgmisena loosi minev luftivenna Bill Zebub´i dokk "Black Metal: The Norwegian Legacy?" on kordi kehvem. 3,5/5

Tüüpiline laibamaaling.