The Europeans

The Europeans - James Ivory 1979

Kunagi uuris Dennis Pennis oma shows Emma Thopsonilt, et kas viimane ei ole mõelnud tampoonireklaamide tegemisele. Emma küsis hämmingus vastu, et miks ma seda peaksin tegema ja Dennis seletas kelmikalt, et "because you are sooooo good in period films!" See nali tuli kohe meelde käesolevat varasemat Merchant-Ivory koostööprojekti vaatama asudes ning võib-olla tänu sellele nägin ka filmi ennast väheke koomilisemast vaatenurgast kui ühele Henry James´i romaaniadaptsioonile kohane oleks. Juba esimesed neli lauset ja seda saatev olustik tundusid nii naljakad, et vägisi jäi mulje justkui vaataks ajastudraama paroodiat ja mitte ajastudraamat ennast. Oma Uues Maailmas elavatele sugulastele saabuvad külla tädilapsed, õde ja vend kes kasvanud üles hulga vabameelsemas keskkonnas kui Bostoni kõrgklassi protestandid oma piiblikasinusega. Kolmekümnendates õde, veel abielus olev baroness on flirtimishimulise ja narritava loomuga, tema vend küll oma tunnetes otsekohesem, kuid õega sarnaselt ilma ühegi ametioskuse ning pennita taskus. Kaks võõramaist lindu kes oma värvikirevuse ja sädistamisega panevad kihama kohaliku kõrgklassi, mõned kadestavad neid ja mõned põlgavad, kuid kauged sugulased Euroopast ei jäta ükskõikseks kedagi. Vaimustavalt teravmeelne film. Ma lausa oigasin mõnede keskustelude taustaks kui jutust hakkasid välja tulema kahe kontinendi meelsuslikud erinevused, need olid nii peene huumoriga esile toodud, et taas annan au brittide naljatundmise auväärsele oskusele. Peale filmi hiilgavate koomikakohtada võib esile tuua ka üldist positiivsust, sest situatsioon kus toimub kultuuride põrge, oleks võinud olla hoopis ülepingutatult palju rumalust ja kitsarinnalisust, kuid lõpuks oli lavastaja osanud luua ühe kena mõnusa linaloo kust halvad tunded puudusid täielikult. Suurepärane kostüümidraama - särav ja armas. 5/5

Kohtumine sugulastega.