Taasiseseisvumise ajal tehti meilgi paar okupatsioonikoledusi avalikkustavaid filmi aga ju siis jäid kuidagi lahjaks, sest praeguseks ei ole meelde jäänud nendest teostest ühtegi momenti. Ukraina filmitegijad aga on osanud tuua vaatajani hingekriipivaid pilte oma traggöödiatest, on need siis Stalini režiimi poolt esile kutsutud näljahädast või hiljuti lavastatud teos Ukraina Rahvaarmee riismete vastupanust punaterrorile. Nad on osanud olla ausad oma mineviku lahkamisel, olles ühteaegu karmid süüdistajad aga ka mitte vabad isiklikust kriitikast. Lisaks on need tööd veel ka kõrge kunstilise väärtuse või siis lihtsalt oskusliku kinematograafiaga. Osatakse tõtt mõjuvalt vaatajani tuua ühesõnaga. Nälg 33 näitas ühe keskmiselt jõuka ukraina talupojapere surnuks nälgimist aasta jooksul. Väga karm teema oli linti võetud minimalistlikult ja justkui dokumentaalfilmile omaste võtetega mida võimendas kasutatud oli must-valge ja seepiatoonis filmilint. Kusagil ei lükatud otseselt midagi kaameraette ega püütud kunstlikult jubedusi näidata, kaamera lihtsalt veeres koos perekonna liikmetega mööda kolhoositänavat ja linnasillutist ja kõik sai näidatud. Terve 1933 aasta näljahäda kogu oma massiivses ulatuses mahtus filmi ära, nii toiduröövimised, viljavargused, meeleheite surmad ja ka hilisemad lasteröövid ning kannibalism. Paar nappi lauset siin ja seal, tugev religioosne taust ning oskuslikult vaatajani toodud kohaliku mužiki mõtteviis uuest riigikorrast. Tagasihoidlik realism aga terana ihhu lõikav. Kõrge kunstilise väärtusega suurteos kommunismi kuritegudest, ühtviisi nii ilus kui ka julm. 5/5
Õnnetu oli teinud lihtsalt ühe liigse sammu riigi viljaaida suunas.
No comments:
Post a Comment