Last Rites of the Dead - Marc Fratto 2006Zombiefilm aga erinev. Kui tavaliselt muutuvad hauasttõusnud verejanulisteks kiskjateks või ajudest toituvateks tuimerdisteks, siis käeolevas filmis inimesed lihtsalt ei surnud, vaid jäid oma tüütut igapäevaelu liikuva laibana edasi elama. Käisid poes, sõid, magasid ja jätkasid isegi tööl kuni nende loomulikul teel edasi mädanev keha kaastöötajaid piisavalt närvi ajas, et järgnes vallandamine. Sealt peale aga hakkas allakäik. Zombied olid töötu, haisvad ja mädakolletega kaetud ning vastavalt sellele suhtuvad nendesse ka elavad inimesed. Võidi tänaval mõnitada, tuli ette zombiede peksmisi ja isegi tapmisi. Elavad surnud olid muutunud ebasoovitavateks kodanikeks ja nendest vabanemiseks oli vaid üks tee - ajud sodiks.
Pealkiri tuli sellest, et filmis vaatuse all olnud noor surnud naine käis teraapiagrupis omasugustega muresid vahetamas ja toetust otsimas. Grupiteraapia eneseabile olid aga mõned terasemad zombied leidnud parema alternatiivi, nimelt elavate inimeste liha söömine, mis mõjus otsekui narkootikum ning tekitas peale heaolutunde ka lagunemise ajutise peatumise. Söö inimliha ja sa oled vähem zombie, lahe ju.
Tegu filmiga kus ideed on vapustavalt ägedad aga teostus kohe tugevalt sinna kodukino kanti kaldu. Panna zombied rolli kus varem on harjutud nägema neegrite rassivähemust ning mängida kogu teemaga teravmeelselt, teha pila nii poliitilise korrektsuse kui rassismitabude üle ja muuta kardinaalselt zombie olemust - sellega saadi suurepäraselt hakkama. See oli vaimukas ja originaalne ning kümme punkti tugevalt välja teeninud. Kui vaid see filmikvaliteet fantaasialennule järgi oleks jõudnud... 4/5
Endine politseinik kes tegeles "zombieasjadega" on nüüd ise elava surnu saatust jagamas.
No comments:
Post a Comment