Miklós Jancsó on nüüdseks juba paar aastat mu lemmik olnud ja kõigi tema töödega tutvumine on mul kavva võetud. Elektrat ma siiski natuke pelgasin, teada need hipiaja teatraalsed lavastused, tavaliselt üks kunstijunnitamine ja pidev peavalu. Valmistusin halvimaks aga polnud põhjust, lemmiklavastaja ei vedanud seegi kord alt vaid pakkus visuaalset ja maagilist spektaaklit. Sisust, mis põhineb kreeka tragoodial ja räägib Agamemnoni tütre Elektra kättemaksuplaanidest, ei tasu peatuda, sest seda ma filmis ei jälginud. Mitte sisu ei omanud tähtsust vaid taust. Kui esiplaanil on mõned üksikud näitlejad oma dialoogide, monoloogide ja leelotamistega, siis taustal toimub massiivne ja kõikehaarav müstiline riitus. Jääb mulje justkui oleks muistsed hunnide sõdalased taas Attila mõõga alla tõusnud ning viiksid enne võidukasse lahingusse minemist läbi salapäraseid hinge ja keha puhastusrituaale. Lummavalt kaunis oma ürgses ilus, ühtpidi rütmis kordineeritud ja siis taas barbaarselt järsk ning kaoootiline. Suurepärasele maagilisele vaatemängule võiks ette heita vaid statistide kohatist puisust kes kaamerahirmus kangestusid ja tikksirgelt hinge kinni hoides oma ettenäidatud kohapeal seisid. Samuti tundus sobimatuna muusikaline taust, sest müstilist atmosfääri oleks sobinud saatma pigem keskaegne traditsiooniline folk kui see muusikakooli kursandi lõbus klimberdamine mis ekraanilt kostus. No ja ka se helikopter oli liiast. Muidu aga fantastiliselt kena ja kaunis teos. 4/5
Madjarimaa tasandikel näideldud tragöödia.
No comments:
Post a Comment