Tavaliselt on ikka nii, et kui midagi pikalt ette plaaneerin, siis suurima tõenäolisusega läheb kõik untsu. Nii oli juhtumas ka minu ideega minna Kinomajja vaatama Wojciech Has´i Saragosa käsikirja. Kõigepealt algas kell seitse, ehk tund enne seansi algust, meie maja uue turvasüsteemi tutvustus, kus pidin kindlalt kohalviibima, et hiljem oskaksin koode näppida ja kiipkaarte õigetesse avadesse toppida. Alarm ja disalarm. Vilkub roheline, vilgub punane tuli. Poole tunniga sai kõik selgeks aga tuppa jope järele minnes avastasin, et minu pisikesed lapsed teevad koos laulukoori ja seda mitte noodi järgi nii, et pidin kisakõrisid vaigistama hakkama. Kati aga lubas ise oma jõududega hakkama saada ja utsitas mind ikka minema, seda enam, et finboy ( kel nüüd juba eesti keel nii hästi suus, et võiks lausa estboy öelda ) Antti mind kino ees juba ootama pidi. Saragossa Manuskript andis kohe alguses võtme enda avamiseks, kuid iga eelmise laeka sees oli uus. Võiks siis öelda, et väline ja suurim kandis endas masoonlike mõistulugude ja müsteeriumite väliseid märke ning laegas-laeka järel sügavamale saladuse südamesse minnes oli see justkui loožis kraade tehes. Iga lugu justkui õpetaks sind ja annaks märke ning iga uus samm viib sind trepil astmevõrra ülespoole. Kahjuks aga oli see petlik, sest vaatamata ohtrale vabamüürlikule sümboolikale ja vihjetele, jäi valgustatus filmi edenedes tulemata. Müstilist teadmise teed ja märkide keelt hakati risustama keskpäraste kelmilugudega, Surnuteraamatust sai Dekameroon ja komöödia sõi välja salateadmised. Eesriide avanedes ei leitud Sierra Morena mägedest iidset templiitide aaret ja vaatamata vägisi tekkivale seosele moslemi ning graaliperekonna vahel, jäi müsteeriumile kaas korralikult peale panemata. Hoolimata sisupoolsest tagasilöögist, andis film siiski suurepäraselt aimu ajastu okultismivaimustusest, teadmisjanusest valgustatusepüüdest ja paranormaalsete hetkede kummardamisest. 3,5/5
Kaks poodud teejuhti maa-alusesse salamaailma.
No comments:
Post a Comment