Alustasin filmiga juba kolm nädalat tagasi, kuid tundus väheke kuiv draama olevat ja loobusin peale pooletunnist maadlemist mahlakama teose kasuks. Kuna aga viimasel ajal tänu lastetrallile pole eriti aega filme vaadata, siis proovisin üleeile vähemalt poolelijäänud teose lõpuni vaadata, täispikka uut filmi poleks kuidagi jõudnud. Eks see vana-mees-tahab-koju teema tundus nüüdki pisut igavavõitu aga samas parem kui nädalaid tagasi nähtud esimesed 30 minutit. Võiks öelda, et nauditav aga mitte suurepärane ega õhinat tekitav. Voolas vaikselt ja kenasti mööda ettemääratud sängi, ei mingeid kärestikke ega koski, vaid rahulik sillerdus. Lõpp tekitas väheke nagu imestust, sest milleks oli veel vaja näidata tegelaste elu kuus kuud peale main eventi toimumist? Tundus nagu kerge lõivu maksmine tüüpilisele feel-good draamale kus peategelastel kõik hästi ja veel paremini läheb. Oleks aga võinud minna lihtsalt nii nagu läheb, sest Laura Linney ja Philip Seymour Hoffman´i poolt suurepäraselt mängitud õde-vend Savage´id olid just sellised tegelased kel elu lihtsalt üllatustevabalt möödub. Korralik koomiliste momentidega draama ja mõnus poster-art. 3,5/5
Wendy ja Jon Savage.
No comments:
Post a Comment