Martin Oja magistritöö "Filmiblogid filmisotsioloogilise mõtte taustal"

Lugesin minagi siis tänasel päikesepaistelisel pärastlõunal läbi selle viimastel päevadel filmiblogijate hulgas huvi äratanud koolitöö ja järnevalt siis mõned prole mõtted mis tekkisid doktorihärra vaimutööga tutvudes. Esiteks mainin, et viimane kolmandik, ehk otseselt filmiblogimist puudutav osa oli väga kaasakiskuv lugemismaterjal ja seda tihti just võimalusele samastuda näidetega, tunda ära oma käitumismallid ja tõekspidamised. See nn. filmiblogi osa jättis aga samas ka visandliku mulje, kus näited olid küll mõistetavad, kuid kokkuvõte neist kuidagi pealiskaudne, justkui lihtsalt blogide olemasolu nentiv. Või olin ma lihtsalt 86-ndale leheküljele jõudes liiga väsinud. Sooviks igal juhul rahvakeelset lühikokkuvõtet. He he !Kaks-kolmandikku enda alla võttev second-hand tekst filmide sotsiaalsest ja psühholoogilisest mõjust inimesele oli blogiteema taustaks aga see taust on oma allikatele seonduvalt minu arust liiga kinokeskne. Loomulikult paljud kirjeldatavad mehhanismid toimuvad siiani aga mõned on ka iganenud ja uute meedivõimaluste voos ei saa ma seda Martin Oja poolt välja pakutud tausta enam täielikult usaldada. Me oleme liikunud aega kus filmi vaatamine ei ole enam tähtis hetk või sündmus, vaid fast-food tüüpi tarbimine ja seda tänu filmi ilmkergele kättesaadavusele. Kui kinokogemus on võetav tervikuna ja sellena ka analüüsitav, siis uus tarbimistrend ( DVD, Video, arvutist filmide vaatamine ja ka näiteks YouTube ) haarab enesesse palju enam filmiväliseid segavaid tegureid mis mõjutavad vaatajat arvamuse langetamisel. Vabandan üldistuse pärast aga me filmiblogijad klõpsame pisarakiskujast draama pausile ja vaatame vahepeal Ärapanijat, kerime igavamad kohad edasi, sest kahekordse kiirusega on subtiiter ikka veel loetav, me jätame filmi paariks kuuks pooleli ja lõpetame siis pool-sunniviisiliselt ning hindame tihti DVD reliisi omadusi võrdväärseina filmist enesest tekkinud muljetega, haarates filmi enese hindega kaasa näiteks ka boonusena oleva lühifilmi. Mis rütmi tajumisest, vaataja puhtast filmiemotsioonist, märkidekeele selgepiirilisest väljajoonistavusest või otsesest dialoogist lavastaja ja tarbija vahel saab sel juhul juttu olla?
Olgu, ega kirjutaja ise ka lõpuni ei usalda, nii mõnelgi korral torkab vahele, et tegu on vaid ühe mõtteliiniga ja mitte absoluutse tõega. Lugeda oli aga tekstilõike realismi tajumisest ja mälu funktsioonist filmi taasloomisel peas, oli minusuguselegi teooriavõhikule hoolimata liig-akadeemilisest keelest huvitav.

Täispikkuses magistritöö tekst on leitav SIIT.