Käisin täna toimunud Gay Pride 2007 üritusel. Muidu oli nii nagu ikka ( loopisin kive ja karjusin: "Piidrid kasige koju häbenema, värdjad loomad !" ), kuid seekord olin ka tänu kuid kestnud haibile paremini varustatud. Nimelt olin meisterdanud suure plakati kirjaga "Jumal karistab sodomiite!" ja tänu sellele leidsin palju uusi huvitavaid tuttavaid. Õlale tuli patsutama ja kätt pihku suruma hulk noori kiilakaid kutte ja isegi paar politseinikku kiitis takka, et õige asja eest oled väljas, tuleks seisaks su kõrvale kui tööl olema ei peaks. Üks vanem mees astus pisar silmas ligi ja kurtis, et kas siis selliste noorte eestlaste pärast tema Sinimägedes vabaduse eest võitles ja hiljem laulukaare all eestit priiks laulmas käis. Pigistas mind tugeva käega õlast ja pisarad voolasid silmist, kahju hakkas vanapapist loomulikult. The Company of Heroes rääkis UPA ehk Ukraina Iseseisvus Armee sajaliikmelise rühma lahingutest Karpaatia mäestikus alates 1944-st kuni kolm aastat hiljem toimunud partisaniüksuse laialisaatmiseni. Lihtsaim on vist UPA selgitamiseks tõmmata paraleel eesti metsavendade juurde. Mõlemad on sarnased nii välimuse, relvastuse, lahingutaktika kui ka meelsuse poolest. Ainuke vahe seisneb selles, et kui meie vaprad alistamatud esiisad pidasid võitlust vene sisekaitsevägedega, siis ukraina iseseisvuslased lõid lahinguid nii taganevate sakslaste kui ka ukrainat jagama tulnud poolakate , ning NKVD erisalkadega. Lahingustseenid olid kohmakalt lavastatud, kuid see polnudki käesoleva sõjafilmi puhul esmatähtis. Rõõm on hoopis tõdeda, et Ukraina on oma ajaloo õiglase kujutamisega hakkama saanud ja loonud suurepärase teose anastatud ukraina pinnal toimunu maailmale, ning ka oma rahvale tutvustamiseks. Eesti pole kahjuks suutnud või tahtnud oma rasketest aastatest väheke patriootlikumas toonis filmi, nn. "natsi filmi" teha. Väga oluline tükike ajalugu mida ilmestavad kaunid Karpaatide looduspildid ja värvikirevad huvitavad kohalike kristlike, ning külakommete kujutamine. Lahingute vahepeal jagub aege külastada blonde punapõskseid neide, juua taatidega samakat ja valmistada memmedega pliine, kõike mida üks sõdur puhkuseks vajab. Suurepärane teistlaadi sõjafilm - patriootlik, kuid mitte läila, vaid sügavalt hinge puudutav. 5/5
Rühma kaplan ja vabatahtlike komandör Mikhail Dudoi-Gromenkoi kes viiekümnendail NKVD poolt peale piinamisi hukati.
No comments:
Post a Comment