The Wild Blue Yonder

The Wild Blue Yonder - Werner Herzog 2005

Herzogi sci-fi dokumentaali võib võtta kui Lessons of Darkness´i mõttelist järge. Seekord on aga on tulikuum punane asendunud jääkülma sinisega, maasisene taevataguse, ning Herzog ise kaadritaguse häälena on koha vahetanud näitleja Brad Dourif´iga, kuid ühtmoodi ulmelised ja unenäolised on mõlemad. The Wild Blue Yonder oli aga minu jaoks kahjuks liiga pikk, mõned visuaalsed hetked hakkasid venima, ning ainuüksi müstilisest soundtrackist ja kaunist pildist ei piisanud minu tähelepanu kõitmiseks. Asi aga muutus taas kohe põnevaks kui ekraanile ilmus Duorif jutustama Herzogi poolt kirja pandud teksti inimkonna minevikust, olevikust ja tulevikust välise vaatleja silme läbi. Duorif oli tulnukas kes aastasadu tagasi maale sattununa rääkis väga ilmekalt oma koduplaneedist, ning maal pagulasena viibimisega kaasnevast tüdimusest, frustratsioonist, üksildusest ja pettumusest. Tulnukas oli kuiva huumoriga ja neurootiline, tema jutud ühtaegu nii tõesed kui narritavad viivad aga rännakule ja see kas giid vaatamisväärsusi tutvustades liialdab või mitte ei oma varsti enam tähtsust. Reis toimub ja fiktsiooniga segatud dokumentalistika suudab tõmmata kaasa mõtlema. Kahjuks aga jah, teksti kuulamisele ja selle taustal oma mõttelõnga kerimisele tuleb hooti sisse liiga pikki pause ja siis võtab taas aega, et suurepärane Brad Dourif oma võrratu jutustamisoskusega fantaasia liikvele saab. Pseudodokumentaal ja teadusfilm väikese poeesia ja sci-fi elemendiga, ilus aga liiga pikk. 2,5/5

Lessons of Darkness ja The Wild Blue Yonder - tuli ja vesi.