Johnny Guitar - Nicholas Ray 1954Johnny Guitar oli oma valmismisajal harukordselt ebatraditsiooniline western, mitmeid kordi rohkem lavastaja enda kui žanri nägu. Inimesed avaldasid lehtedes nõrdimust ja jalutati isegi seansi ajal saalist välja, paljud ei suutnud mõista lavastaja vaatenurka lindpriide elule kus viimaseid kujutati sümpaatseina, ning filmi üldist pealesuruvad intensiivsust. Hea šerif ja halb karjavaras situatsioon oli esmakordselt muutunud must-valgest vastuseisust hallikas hämaraks, kus vaataja ise pidi oma otsuses tegema ja pooli valima. Pea peale keerati ka väline visuaalne külg kus korralikest linnakodanikest sai tänu mustadele riietele justkui saaki ootav kaarnakari ja lindpriidest vastupidiselt kirevale rõivastusele vabadusest lõõritavad laululinnud.
Kohe kui Johnny Guitar´i nimeline tundmatu saloon´i uksest sisse astub, läheb põnevaks ja suruvalt intensiivset tegevust ei võeta enne lõppu kordagi aeglasemaks. Hetkekski ei tule 110 minuti jooksul pingelangust ja isegi tulevahetuste vahepeal peetavad dialoogid, ehk verbaalsed jõukatsumised on sama ähvardavad kui lendav tina. Sarnaselt meelt piitsutavalt on üles ehitatud ka Johnny ja Vienna armastuslugu kus romantika on karm nagu ümbruski, asustamata metsik lääs. 
Johnny Guitar´ist kuulsin ma esmakordselt The Celluloid Closet dokumentaalfilmile kus Joan Crawford´i kitsastes tumedates meesterõivais revolvrikabuur küljes tõsteti välja kui suurt lesbide ikooni. Ma arvan, et see võis olla pool sajandit tagasi, minu silm temas küll enam mingit vähemuseksuaalide vihjet ei leia, tugev naiskarakter võiks pigem eeskujuks olla feministidele oma mõistuse kui lesbidele oma välimuse järgi. Suurepärane etteaste nii Joan Crawford´ilt, Sterling Hayden´ilt kui lavastaja Nicholas Ray´lt. Siin asub veel väike pikselgraafikas tehtud video Mingi loole La Ballade De Johnny Guitar, klikake ja nautige.4,5/5
Johnny ja Vienna.
4 comments:
Lesbidele on ikka peale läinud kõikvõimlikud naised, kes meeste rolle mängivad... Xena näiteks... ning naisšerif sobib sinna ritta valatult...
See on midagi sellest ooperist, et nagu mehed naudivad dünaamilisi ja kurvikaid tibisid...
Eks need lesbid naudi ka igatsugu naisi. See tugeva naise kuvand istub vist rohkem feminismi pärast, lesbid on ju tihti ultrafeministid ja poliitilist korrektsust maniakaalsest taga ajavad.
Täitsa sümpaatne film tõesti. Kusjuures see paranoia ja üksteise süüdistamise õhkkond mis filmis valitseb on kindlasti seotud ka tolle aja USA's möllanud kommunismi nõiajahi ja üleüldise külma sõja hüsteeriaga.
Arvata võib. Lugesin, et film oli Prantsusmaal täielik hit, kõik uuelaine pärdikud jooksid seda kinno vaatama.
Post a Comment