Tian xia di yi quan - Chang-hwa Jeong 1972Selleks oli vaja korealasest lavastajat, et tuua Shaw Bros´ide stuudiosse värskeid tuuli ja teha martial arts filmide novaatorlikku ajalugu. Chang-hwa Jeong ei rääkinud sõnagi kantonit ega mandarini ja tegi võttegrupile käemärkidega selgeks mida ta täpselt lindile saada tahab, kuid tulemuseks oli hoolimata kommunikatsiooniraskustele üks maailma parimaid kung-fu filme. Kui nüüd martial arts filmi jaoks uuenduslikud kaameranurgad, värviliste prožektorite kasutuse, talginipid ja läätsed välja jätta, ning võitlus koreograafia jõulisust mitte tähele panna, jääb järele ikkagi tugev draama mida kõlbaks nautida ka ilma jagatavate rusikahoopideta.
Chang-hwa Jeong ammutas ainest vanadest hiina muistenditest, valusast jaapani okupatsiooni kogemusest oma kodumaal kui ka kioskikirjandusest ja miksis sellest kõigest kokku keerukate süzheekäikudega draamaatilise loo. Tosinkond tegelast saavad kõik endale erineva tausta ja motiivid, ning muutuvad tajutavate iseloomujoontega isikuteks peategelase ümber. Kõigi nende tunded ja emotsioonid mängitakse korralikult välja, ning isegi paari lausega tegelasele antakse kindel roll kogu loo ülesehituses. Eriti intensiivseks muutuvad aga omavahelised suhted ja tegelasi siduvad niidid filmi viimastel minutitel kui juba ootad tavalist lõppu. 
Lavastaja poolt pakutud dramaatilised käänakud lõpuminuteil panid lausa ahhetama, iga tegelane leidis täpselt oma koha suures tragöödias, ning klassikaline hea ja kurja eristumine sai hoopiski inimlikuma mõõtme läbi mitme tegelase eneseohverduse. Kohati jäi mulje justkui peategelane ise kannatas kõige vähem ja tema valikud polnudki nii tähtsad, tema lihtsalt seisis kui purunematu kivi aga ülejäänud elasid ta ümber armastuses ja vihas. Tema tee oli ju filmi algusest saati teada ja palju üllatusi oma klassikalises sisemise kung-fu õppimises ei pakkunud. Uuenduslike võitluskunsti tehnikatega suurepärane ja detailirikas draama. 4,5/5
No comments:
Post a Comment