White Light/Black Rain: The Destruction of Hiroshima and Nagasaki - Steven Okazaki 2007Proovisin üleeile esmakordselt kuidas Orkut maitseb ja peab ütlema, et tundus õite magus kuni selle hetkeni mil alustasin uue blogipostituse saatmist teile lugemiseks ja avastasin, et targad internetimasinad on mind Bloggerist välja loginud, mis tõttu läks kaduma tükike teie silmadele mõeldud tähtsat infot. Selgus, et mul juba on mingi varasem orkuti konto ja kuna uus toimib uute sisselogimis koodidega algas mingi Googli jama tänu millele logib mind automaatselt välja bloggerist iga kord kui lähen orkutisse ilusate tüdrukute järele luurama ja tuhandeid uusi brasiilia sõpru leidma. Selle hädaldava viriseva sissejuhatuse mõte on, et kõik 345 inimest kes mind 24 tunni jooksul jõudsid oma sõbrana aksepteerisid saavad seda veelkord teha. Nimelt kustutasin oma uue orkuti konto ja saadan peatselt kõigile varasemalt kontolt uued "tahan olla su ustav sõber" teated. Võite ka mind ise üles otsida, nimi on ikka sama ehk Rain Remmal Tallinnast.
Vihane tehnoloogia peale marssisin ma elutuppa ja otsustasin vaadata uut HBO dokumentaalfilmi. Kuna HBO kanalile tehtud filmid on tihti olnud muust meediast erinevalt väheke avatumad ja ketserlikumad, siis lootsin ka sellest paljut, kuid kahjuks näidati kõike seda mida sadu kordi varemgi. Korraks peatuti teemal kuidas USA keeldus osutamast arstiabi tuumarünnakus kannatanutele kuna puht teaduslikust huvist taheti näha kaua radioaktiivsust saanud ohvrid elavad ja mis haigusi põevad. Mina aga ootasin, et mainitaks ära ka sihtmärkide ehk Hiroshima ja Nagasaki valituks osutumise põhjused ja aastaid kuid kestnud eeltöö "katsepolügoni" ettevalmistamisel. 
Kokkuvõttes kul huvitav ja mõtlemapanev töö, kuid teemat ennast liiga vähe arendav ja avardav, tänu millele jäi kuivapoolsema tavalise Discovery ülevaate mulje. Prooviti küll emotsionaalselt raiuda väheke sügavamale, haarata mõlemaid osapooli , kuid see ei õnnestunud. Enola Gay meeskonnaga tehtud intervjuud tundusid jaapani laste kannatuste kõrval täiesti sobimatult banaalseina ja andsid dokumentaalfilmile tüüpilise ameerika märgi külge. Väga tavaline ajalugu tutvustav filmike. 2/5
Üks filmi huvitavamaid hetki oli intervjuulõik oma üleelamised paberile joonistanud Keiji Nakazawa´ga, kultusmanga Barefoot Gen´i loojaga.
No comments:
Post a Comment