Deep Crimson

Profundo carmesí - Arturo Ripstein 1996

Hiljuti vaatasin täpselt samadel juhtumitel, ehk Raymond Fernandez´i ja Martha Beck´i mõrvadel põhinevat eelmisel aastal valminud Hollywoodi filmi Lonely Hearts ja sellest sai ka alguse minu pisike huvi varasema, Mehhikos valminud teose suhtes. Kõige esimene ekraniseering The Honeymoon Killers tehti aga juba 1970-ndal aastal ja 1991 valmis televisiooni jaoks vändatud Lonely Hearts. Mehhiko omanäoliste koomiliste krimifilmide lavastaja Arturo Ripstein´i versioon juhtunust on siis tegelikult juba kolmas ja minu jaoks jääbki veidi arusaamatuks miks oli Hollywoodis veel üks nägemus asjast linti vaja võtta. Ma kahjuks kahte esimest tööd näinud ei ole, kuid arvatavasti järgivad nemadki täpselt reaalselt toimunut, kaks viimast tegid seda küll ja olid tänu sisule kaksikutena sarnased. Lonely Heartsis oli küll sisse toodud peale mõrvareist paari veel ka neid jälitavate detektiivide liin, Arturo Ripstein oli aga pühendudes ainult peategelastele suutnud neid paremini tutvustada, motiive vaatajale arusaadavamalt käsitleda. Deep Crimson´i tegelaste mõrvadele kihutavad ajendid olid selgemad suuresti tänu nende füüsilistele iseärasustele ja kompleksidele ja ka kõrvaldegelaste grotesksus lisas asjale tugevamat tunnetust. Hollywood palkas rollidesse kaks ilusat inimest - Jared Leto ja Salma Hayek, ning hoolimata viimaste korralikust rollisooritusest ei mänginud kumbki stoorit õieti lahti ja just tänu oma puhtale siledale välimusele. Mehhiko lavastaja aga oli võtnud eeskujuks reaalsete mõrvarite inetu väljanägemise ja kergelt paranoidse maailma, lisades sinna hulka usutavana tundunud kire, mida vaid kaks poolikut inimest üksteist täiendades suudavad tunda, ning tulemus on hoopis arusaadavam. Mõrva motiivid saavad sügavuse ja tavaline rahaahnusest kihutatud käitumine leiab siinses filmis õiglase koha kiremõrvade ja suure mõõtmatu armastusena. Deep Crimson´i üks plusse on võimalust vaadata filmi mitme nurga alt. Tegu on tõeliselt karmi armastus draamaga kus iha ja kirg nõuab ohvreid, ning amukese pärast hüljatakse ka oma lihased lapsed. Lugu võib võtta ka kui detailitäpset ekraniseeringut reaalselt toimunud mõrvadest, tegu oleks justkui dramatiseeritud dokfilmiga. Loomulikult on see ka kriminaalfilm ja üllatusena pakub lavastaja ka lisaks süsimusta komöödiat mis minule isiklikult meenutas Almadovar´i huumorit. Suurepärane film ja suurepärased osatäitjad, soovitan vaadata kõigil kelle jaoks viimane Lonely Hearts väheke lahjaks jäi. 4/5

Martha Beck, tema tegelaskuju Deep Crimson´is ja tema tegelaskuju Lonely Hearts´is. Nagu näete distanseeris Hollywood end reaalsusest lüües taas lauale kaardi silmailuga.