Pure

Pure - Gillies MacKinnon 2002

Briti pätikomöödiate lavastaja Gillies MacKinnon´i narkofilmist olin varem mitmeid kordi kuulnud. Tõsi, küll mitte kiidu ega laidusõnu, vaid lihtsalt alati mainitavana kui jutt dope´i panemisest pajatavatele filmidele on kandunud. Ei jaga ka mina kiitust ega laida, tegemist oli hea, kuid lõppkokkuvõttes vägagi keskpärase filmiga. Selline lihtne tüüpiline äärelinna töölisklassi elu: football, fish ´n´chips, all cops are bastards, small time crooks and junkies. Kümne aastane poiss taipab ühel hetkel, et ema igahommikune ravim süstlas on heroiin ja saades algsest šhokist üle hakkab ema toetama tema püüdlustes ainest jäädavalt vabaneda. Muidugi ei lähe kõik kohe nii libedalt, ning asjasse sekkuvad nii kohalikud diilerid, sotsiaaltöötajad kui ka politsei.
Selline ilus ja armas lugu kus tõeline teravus ja tugevam konflikt olid välja jäetud, ning näidatud üpris tavalist ja usutavat elu. Seda liialdustesse ja stsenaariumi keerukatesse käikudesse laskumatut iisit filmi on ka varem tehtud ja mitmeid kordi paremini, seekord oleks võinud küll väheke rohkem näidata kui 10 aastast cracki suitsetavat last. Selle lapse ümber kogu lugu oli ehitatudki ja noorele Harry Eden´ile võiks kiitust jagada küll. Tavaliselt ma lapsnäitlejaid ei salli, kuid seekord seda noore Viggo Mortensen´i näoga poissi ja Keira Knightley ´t teismelise dope´i lembelise ettekandjana oli hea vaadata. Või mis siin seletada, nagu briti filmides ikka olid kõik näitlejad tasemel, lugu ise vaid ei pakkunud õiget laksu. 2/5

Narkarist ema eest hoolitsema hakkav Paul.