Kui indie kino millegagi mõõta, siis asetan ma Roadkill´i alati kõige kõrgemasse tippu, ja hindan teiste filmide taset selle järgi. See pole üldsegi objektiivne hindamis ega võrdlemisüsteem, sest Roadkill on lihtsalt üks esimesi minu poolt nähtud sõltumatuid filme ja tänu selle eeliseisuses. Kuna esimesi, siis ka meeldejäävamaid ja isegi nii hästi, et nüüd, kaksteist aastat hiljem, taas vaadates oli peaegu kõik detailitäpselt meeles. Samas on aga tihti nii, et viin läbivaadatud filmi töökaaslasele ja paar päeva hiljem hakkab ta rääkima sellistest kaadritest millest mul aimugi pole. Mälu on selekteeriv ja salvestab ainult kvaliteetkraami, vähemalt Roadkilli näitel saab seda küll öelda. Täna olen proovinud juba tunni jagu meeldetuletada ühe noorena nähtud anime nime aga ei. Märksõnadest nagu demon, sorcerer ja Tokyo pole ka just palju kasu netiotsinguks. Ehh, seda valivat mälu! Roadkill on laiaslaastus rock´n´roll remake Apocalypse Now´st. Nooruke ja kogenemata neiu saadetakse kanada kõnnumaal kaduma läinud punkbändi "Children Of Paradise´i" lauljat otsima. Kuri promootor kahtlustab, et solist on peast segaseks läinud. Ta annab Ramona tsikile kaasa mehe toimiku ja päevarahad, ning käsib ilma otsitavat leidmata end mitte näole anda. Ramona võtab kodumaja eest takso ja road movie läbi kanada kolkalinnade saab alguse. Vahepeal tutvub tüdruk filmitegijate grupiga, semmib 15 aastase sümpaatse poisiga, leiab kadunud laulja ja kohtub veidra mehega kel soov saada kanada kuulsaimaks sarimõrvariks. Selline lahe koomiline trip märtsikuiste lumiste kanada metsade, lagendike ja asulate vahel, taustaks meeletult mõnus rokine muss. Kaksteist aastat tagasi ei osanud ma loomulikult Don McKellar´it märgata, kuid kordusvaatamise tegin suuresti tema isiku pärast. Roadkill oli ta jaoks debüüt stsenaristi ja näitlejana, meeletult hea töö, mida hinnati kanadas mitmete auhindadega. Ütlus, et esimene vasikas läheb aia taha, ei pea selle geeniuse kohapealt küll paika. Tugevalt alustas ja tublit tööd teeb siiani. Bruce McDonald´iga tehti Roadkill´ile veel mõtteline järg Highway 61 ja suurepärane indiaanireservaadi elu kujutav Dance Me Outside. Viimane neist on mul isegi keldris mingil VHS-il olemas, peaks DVD-ks konvertima ja uuesti läbi vaatama. Don McKellar näitleja, ning stsenaristina on seda väärt. 5/5
Valerie Buhagiar kauni Ramonana ja Don McKeller nohikust sarimõrvarina.
No comments:
Post a Comment