Perfume: The Story of a Murderer - Tom Tykwer 2006Mingi imelik lugu selle filmiga oli. Kõigepealt palju kära filmiõiguste müümise teemal ( Patrick Süskind pistis hiljem 10 miljonit eurot kaukasse, tubli poiss ), lavastaja valiku ( Milos Forman, Tim Burton, Ridley Scott ) ja võttepaikadega, siis hulk promot teemal, et kohe kohe võimsalt esilinastub. Järgmisena tekkisid ajakirjanduses jutud kuidas arvatavasti lööb festivalidel laua lagedaks ( Bambi auhind, mis iganes see ka on ) ja troonib kõigi teiste filmide üle ja siis täielik vaikus. Täielik vaikus! Film on kinodes aga keegi midagi ei räägi, rahvas pole hullunud ega kriitikud eufoorias, keegi justkui ei märkakski sellise filmi olemasolu. Selge, ilge junniga on taaskord tegu arvasin ma kohe. Kuna aga raamat oli meil mõlemil abikaasaga loetud, otsustasime siiski ka filmi nii kindluse mõttes ära vaadata. Mina küll mitte nii innukalt kui kallis kaasa. Tore, et vaatasime, film oli hea.
Vähene ja leige huvi kinokülastajate hulgas oli arusaadav, tegemist pole ameerikaliku kostüümidraamaga a´la Marie Antoinette või Casanova ega väljapeetud briti Jane Austini ekraniseeringuga vaid mandrieuroopaliku kinoga. Parfüümi kostüümid on räpased, inimesed tõbised ja kogu ühiskond haiglaselt ohtlik. On küllaga ilu, kuid kusagil selle värvide ja sära all roomab midagi ähvardavalt tumedat, morloki laadset kurja. Ka ohtrad alastistseenid ei anna ookeani taga plusspunkte, arvatavasti on euroopalikul nude filmil seal päris keerukas kinokülastajani jõuda. Perfume on mitmeti sobimatu ameerika vaatajale ja tänu sellele ka on filmist vähe juttu tehtud. Kirjutan jänkidest kuna tavaliselt võetakse nende kinokülastusi filmi hindamisel mõõdupuuks ja ega meiegi meedias ei seletata näiteks rootsi ega saksamaa vaadatumatest filmidest. Mulle ja mu naisele meeldis, hea raamatu ekraniseering, pinev thriller ja inetult ilus film. Lisapunk tuleb veel kinoajaloo võimsama grupiseksi stseenide eest. Kohal oli vähemalt paarsada paljast kiimakotti. 4/5
Täiuslik lõhn.
No comments:
Post a Comment