Mausoleum - Michael Dugan 1983Eile näitas Texas´e kõrtsi teenindav personal uut klassi. Nad palusid meie seltskonnal lahkuda, tuues põhjenduseks, et laud kus istume on peatselt reserveeritud. Tase seisnes selles, et meid aeti minema enne kui lauda tellitud road olid veel kohale jõudnud. Positeevne oli õhtu jooksul see, et kohtusin oma filmiblogi lugejaga. Lugeja küsis, et mida ma veel peale filmide vaatamise ja söögi valmistamise teen? Tundub, et see filmivaatamine ja roogade valmistamine hakkavad järjest rohkem üksteisega seostuma. Eriti on niimoodi läinud viletsate horror filmidega, mida pea alati vaatan pliidi kõrvalt. Seekord siis läätsesupp ja Mausoleum´i film. Läätsesupi sisse läksid eelmisel õhtul likku pandud punased aedoad, pakk "Müllers Mühle" punaseid läätsesid, pool kilo looma suitsuribi ja kolm-neli kartulit. Maitsestasin pannitäie praetud sibula, soolatilli, viiekümne grammi või ja ühe aedvilja puljongikuubikuga. Kuna supp jäi veidi vedel, lisasin lõpuks veel sadakond grammi hernejahu.
Mausoleum oli tüüpiline kaheksakümnendate õudukas. Veidi oli verd, soolikaid ja gorelikult puruksrebitud rinnakorv. Deemonist vaevatud peategelasel olid neoonroheliselt vilkuvad silmad ja kummist maskiga monstrumiks muutudes tisside asemel kaks lahedat teravate hammastega nägu. Kahjuks näitas aga kõike seda nn. horrorielementi liiga vähe, suurem osa oli taas mõtetu jahumine. Mõtetu juba selle poolestki, et pereema Susan käitus deemonina veidralt, kuid ülejäänutel võttis poolteist tundi, et sellest aru saada. Kui ikka põrgusigidiku lõust vastu vahib, pole mõtet küsida, et kallis Susan, kas sinuga on ikka kõik korras? Löö raipel kohe pea maha, küll pärast mentidega selgeks räägid. Sellised kaheksakümnendate õudukad sobivadki vaid mingi muu tegevuse kõrvalt, muidu hakkaks vaadates liiga igav. 2/5
Mausoleum on film mida promos kunagi Quentin Tarantino.
No comments:
Post a Comment