Hwajangshil eodieyo? - Fruit Chan 2002Ma olen küll suur peldikuhuumori austaja, kuid peldikudraama ei vedanud kohe kuidagi käma. Fruit Chan´i esimene digitalvideole võetud film tegi tiiru peale tervele maakerale, Pekingist New Yorki ja Pusanis Indiasse. Erinevad peategelased otsisid kõik imeravimit oma lähedaste aitamiseks ja külastasid erinevaid välikäimlaid. Räägiti Hong Kong´i ja mandrihiina käimlakultuurist ja näidati india metslasi kes häbenemata räpasel tänaval maha sirtsutavad. Kõike oli justkui liiga palju, et kasvõi ükski lugudest esile pääseda oleks saanud. Liiga palju maid ja näitlejaid ja tegevust. Pidevalt rännati ühest riigist teise, vahetati kogemusi ja reisiseltskonda. Kodus aga omaksed surid ja imerohtu polnud kusagil näha.
Kõik see lõputu ravimijaht, rahvusvaheline näiteseltskond ja peldiku teema olid minu jaoks igavad. Siiski sai näha ühte originaalsemat rusikahoopi hiina tohtri näkku, kõva matsakas mis minulgi võpatusena kehast läbi käis. Samuti oli Fruit Chan suutnud lavastada kõige käpardlikuma toilet-shooting stseeni. Kui Bangkok Dangerous´i ja Dead or Alive: Hanzaisha alguses sai näha ülistiliseeritud peldikus tapmist siis Fruit Chan näitas vastupidist. Muidu oli aga suva, tean, et mees on paremaid filme teinud. 1,5/5
God of Toilets.
No comments:
Post a Comment