Attack And Retreat

Italiani brava gente - Giuseppe De Santis 1964

Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal, ehk veel üks Stalingradi lahingutest pajatav sõjafilm, seekord läbi itaalia väeüksuse silmade. Film mulle meeldis. Esmalt seetõttu, et tehtud koostöös Nõukogude Liiduga ning sellest tingituna üles võetud täpselt samades paikades kus 20 aastat varem lahinguid peeti või puhkuseks laagrisse jäädi. Samad külad, räsitud tehasehooned, auklikuks pommitatud jõesängid ning lõpmatusse voogavad päevalilledega kaetud põllud. Ehedalt mõjuvad võttepaigad. Venemaa steppide avarus ja sinna juurde veel suurejoonelised panoraamsed lahingud kus sadu mehi statistidena kasutatud. .

Meeldis väga ka kõigi tegelaste surm kust puudus absoluutselt igasugune heroilisus ning tavalise sõjafilmi pateetilisus. See ei olnud tingitud ka faktist, et kuidas sa ikka teed kino koos punase partneriga ja näitad kangelaslikult nende tapmist, vaid asi oli lihtsalt tõepärasena mõjuvalt rumal. Iga surm tundus absurdse ja ootamatuna, justkui saatusemängus lühikese kõrre tõmbamisena kus karistus järgneb kohe aga mitte peale seda kui oled kamraadidele taskust võetud fotot näidanud ja kõva häälega unistanud, et kuidas sõja lõppedes pere juurde naased. Pliks plaks ja italiaanosid langes.

Äge oli samuti üldine sürreaalne atmosfäär. Alul olid ikka korralikud poisid, rääkisid baatjadega juttu, aitasid nõukogude seltsimees kolhoosnikku ja kaitsesid süütuid halbade sakslaste eest, kuid filmi kulgedes hea ja kurja vahelised piirjooned hajusid ning tegevus muutus abstraktsete joontega unenäo laadseks reisiks. Ehh, neid itaallasi! Vähe jäi puudu, et "Mamma mia!", oleks karjutud, kuid üks tarkpea ikka noomis hvitseri, et pole vaja venelasi nii usinalt tulistada, saavad veel pahaseks ja hakkavad vastu tina saatma, aga ega muidu seda itaallaste eripära nii väga esile tulnudki. Lihtsalt teised mundrid, aga samalaadne surm Stalingradi linna lähistel. Mulle meeldis. 4/5

Surm lumes.