The Last Lieutenant

Secondløitnanten - Hans Petter Moland 1993

Merekarust kaugsõidukapten jääb pensionile. Päev hiljem pommitavad Saksamaa lennukid Oslot ning mees otsib keldrist välja oma vana ratsaväeleitnandi mundri, jätab naisega hüvasti ja asub teele värbamispunkti poole. Penskar võetakse küll viisakalt vastu, kuid selja taga irvitatakse kõbi iidvana mundri ning meremehejuttude üle. Naer ei kasta aga kaua, sest Hitler seab Norra armeejuhatuse ultimaatumi ette - kas täielik alistumine või asutakse linnu pommitama. Esimene sõjaväeringkond otsustab alistuda, Oslos aga ollakse veel vastuhaku ideega kaasas, kuid üldiselt oodatakse kuninga käsku. Vanamees ei lase end alistumismeeleolust haarata, vaid röövib relva ähvardusel sõjaväe moona ja relvalaod, veab tavaari mägedesse ning asub sealseid riigiteenistujaid ning vabatahtlikke noori oma sõjaväkke mobiliseerima, et mitte edasi elada häbis justkui oleks Norra okupeeritud ilma ühegi püssipauguta.

Sümpaatne sõjadraama kust ei puudunud põnevus ega ka humoorikad momendid. Viimaste eest hoolitses peategelane oma eelmise sajandi sõjakooli teadmiste ja arusaamadega ning vanaisaliku suhtumisega. Mõnus lugu mehest kes ainsana omab pealehakkamist seista vastu sissetungijatele nja õnneks oli see vastuhakk vaatajateni toodud tagasihoidlikult, jäädes pigem realismi, kui pateetilise sõjamöllu, piiridesse. Tõepärasus oli isegi nii suur, et pidasin filmi reaalsetel sündmustel põhinevaks, mis kahjuks aga nii ei olnud. Igal juhul üks ilmatuma tore film tarmukast vanamehest ning tema väärtushinnangutest. 4/5

Mees kelle sõjakoolist saadud auastegi enam Norra sõjaväes aastal 1940 kasutusel ei olnud.