True Legend

Su Qi-Er - Woo-ping Yuen 2010

Eelmises postituses rääkisin kurvastavast tõsiasjast, et PÖFF´i programmi satuvad vaid väga halvad wuxia filmid nagu näiteks tänavuaastane The Sorcerer and the White Snake. Ja nüüd teen postituse filmist mis võiks hoopis sel aastal festivalil linastuda. True Legend algab nagu kõik moodsad Hiina/HK märulifilmid, ehk pakub juba tiitreid mis lubavad ohtrat arvutigraafikat ning alustab ka avakaadrites kompuuter-imede tutvustamisega. Aga see on vaid moment ning kohe läheb lahti selline möll, et pikemaks juurdlemiseks aega ei jää, CGI asendub vana hea traadikunstiga ning arvutiga loodud pildid kaovad hästi sätitud võitluskoreograafia alla. Start võib toimuda küll tavalises HK-kino "kurjade pelgupaigas" (lisade hulgas pikem lõik selle klassikalise välimusega võttepaiga disainimisest) , kuid action on nii intensiivne, et seda ei pane tähelegi.

Siis võetakse tempo maha ning vaataja saab nautida üht viisakalt traditsioonilist stampfilmi, kus kõik on aga kena ja ilus ning kui uus kurikael välja ilmub ning särgi maha rebib, on koheselt selge, et mingit tilu-lilu ei pakuta, vaid sõidetakse vanal heal maanteel mis pakub super-head võitluskunsti, ülepingutatud lahedaid veidrusi ning südamlikku draamalugu. Korraks tuleb veel mängu eriti halb arvutigraafika, kuid vaatajat trikitatakse ning kui saladuseloor langeb, tundub ka kehv pikslimäng justkui omal kohal olevat, ega jäta mingil juhul kibedat maitset suhu. Ja siis pekstakse vastaseid võidukalt lõpuni.

Oota nüüd! Film on lõppemas aga puldilt minuteid telekaekraanile manades selgub, et kolmveerand tundi filmist veel nägemata. Jah, nii veider kui see ka ei tundu, aga lõppeb üks lugu ning algab teine mis küll esimesega seotud, kuid viib vaataja hoopis teise maailma ja kasutab hoopis teist võitlustehnikat. Nüüd näeme me kuidas kõrvitsast veini kulistav mees teeb drunken fist võitluskunstiga säru ameerika profimaadlejatele. Täpselt nii, paha lääne imperialist püüab hävitada Hiina kultuuri kasutades selleks USA wrestlinguringide jõujurakaid ja mitte keegi muu ei aita kui unustusehõlma vajuda jõudnud rahvuskangelane. Lugesin väikest kriitikat lõpu suhtes, et taaskord hiina näitab oma üleolekut valgest rassist, kuid ei seoks seda sarnaselt kirjatüki autorile riigi hetkepoliitikaga, vaid pigem peegeldab see traditsiooni mis oli kohal juba ka HK kuldaja kung-fu filmides.

Film pakub üht kõige efektsemat raudtorudega peetud võitlusstseeni, leida võib kõrvalosast tagasihoidliku Michelle Yeoh´i ning kohata saab isegi David Carradine´iga, kuid filmi suurima kaalu annavad väga fantaasiarikkad võitlusstseenid mille koreograafia on kohati ikka imestamapanevalt efektiivne ja peensusteni läbimängitud. Abivahendeid ning pisidetaile oleks võinud muidugi rohkem olla, sest ega ma suurem puhta rusika fänn ole, vaid eelistan puuladvus lendamist ja bambussalus mõõklemist, kuid suu oli ikka pidevalt lahti. Ja siis veel see drunken kung-fu versus wrestling, nagu WTF? 4/5

Postri ülal olev kiri "From the Creators of Kill Bill, Matrix and Crouching Tiger Hidden Dragon" tähendab tegelikkuses seda, et lavastaja Woo-ping Yuen oli nende filmide juures koreograafiks. Muud seaost ei ole, lihtsalt pettev reklaamkiri.