El Alamein - Enzo Monteleone 2002Hiljuti vaadatud Teise Maailmasõja aegsetest Aafrika kõrbelahingutest rääkivale Tobruk´ile heitsin ette, et film oli stamplik, sest algas pea kohustuslikkude stseenidega kus noorsõdureid välja õpetatakse ning nad selle kaudu üksteist tundma õpivad. Käesolevas filmis midagi sellist ei toimunud, üliõpilasest vabatahtlik heideti kompaniisse saabudes sõna otseses mõttes liiva, kiviklibu ja tinakuulide sisse ning kamraadlus tuli päeval valvepostil higistades ja öösel presendi all külmetades. Suuri inimkaotusi kandnud kompaniis oli iga mees vajalik ning sõbrana oleks vastu võetud isegi püssi laskma treenitud šimpans, tõsi küll, viimane oleks arvatavastui pintslisse pistetud, sest Egiptuse rindel valitses itaallaste seas küll puudus kõigest, nii laskemoonast, joogiveest kui ka kõhutäitest.
Itaallasi pidasin kõik argpüksideks, nii britid kui ka omad poisid sakslased. Neid jutte võib mälestustest ikka ja jälle lugeda, teadsid liitlased, et itaallaste positsioone rünnates võib kergemini läbi murda ning ka sakslased olid kursis oma relvavendade võitlusmoraaliga kus liiga tihti ei tõstnud käed mitte püssi palge, vaid visklasid selle maha ning tõusid siis tühjalt taeva poole. 
El Alamein´is sai samuti näha Mussolini relvavägesid taganemas, löödi küll paar lahingutki, kuid filmi teravik on asetatud brittide suurrünnaku ja läbimurde järgse peataoleku kujutamisele. Lavastaja oli siin teinud head tööd, sest oma riigi patrioodi ning ohvrite mälestuse hoidjana peab ju lõpuks kusagilt ka seda heroilisust näitama ning mis sobiks selleks paremini kui indiviidide kangelaslikkus. Ja see mõjus küll. Suured teod jäid Aafrikas tegemata, kuid linalugu maalis huvitava pilgu kõrbesõduri olustikust. Väärt sõjafilm minu skaalal. 4/5
Hüvasti Aafrika!
No comments:
Post a Comment