P.S. - Dylan Kidd 2004Ma pool aastat pingutasin aju, proovisin nii kord nädalas meelde tuletada milline draamafilm mul mingi suvalise DVD alguses olnud traileripilvest silma jäi ning tekitas tahtmist seda kindlasti kohe vaadata. No lõpuks tuli õnneks minimalistlik, vaid kahest tähest koosnev pealkiri meelde, sest "Järelsõna" oli taas üks neist väikestest armsatest draamadest mille vaatamine jätab sisse nii rõõmu kui kurbusetunde pakkudes romantikat ning traagikat.
Ei läinud väga teravate nurkade peale ega tundeekstreemsustesse, kuid seegi paistis siia sobivat ja ega film üksindusest ja selle tunde täitmisest pea alati hinge kinnilöövalt valulik olema. Postscriptum oli just parajal määral inimesi puudutav, riivates paljastav ning mänglev, et pakkuda üht mõnusat, Thomas McCarthy või Todd Field´i loomingule sarnanevat semi-indiekino kogemust. 3,5/5
Kunstiülikooli ametnik Louise näeb oma paarkümmend aastat surnud olnud noorpõlvekallimat hauast tõusnuna.
2 comments:
Suvel suveteatrites vabaõhulavadel ka vaatad etendusi või?
Ühtki postitust nende kohta pole.
Täis oled seal etendustel või mis värk on?
Mis sinna vabasse loodusesse ikka muidu sõita kui mitte jooki panna? Kohal ikka käin aga sul on õigus, tavaliselt hiilin peale veerandtundi minema, et puu taga suitsu teha ja siis vabaõhubaarist marjaveini osta. Kes see lõpuni ikka teatritükki vaadata viitsib? Naised ja peded vaid.
Post a Comment