Mõni aeg tagasi sattusin koos Marko Raadiga kinno vaatama Sulev Keeduse noorpõlvedokki Võru linnast ning koos kodu poole kõmpides sõnasin, et see meenutas mulle soome elu justkui kahekümne aastases nihkes, ehk siis kaheksakümnendate lõuna eesti oli nagu kuuekümnendate pohjanmaa. Marko ütles, et õige jutt. Nemad oma filmitegijate kambaga olevat vaadanud käesolevat Jörn Donner´i dokumentaali üheksakümnendate alul ja siis tundus sealne soome seitsmekümnendate elu justkui kohaliku olu täpne koopia. Jätsin siis nime meelde ja lubasin võimaluse korral ise ka üle vaadata. Pika puuga lüües võib sellele eesti-soome sarnasusele siin filmis pihta saada, kuid selleks pead olema pessimist. Mina üheksakümnendate alul ei olnud, sest kuigi taskud olid tühjad, pakkus elu küllaldaselt teisi rikkusi. Taistolaine Jörn Donner (mees kes soovitas meile võtta vene keel teiseks riigi keeleks ning on kritiseerinud tihti eestlaslikkust) aga tahtis just meelega näidata kui persses on Soomemaa ning käitus seda tehes ehtsa Peeter Võsana: torkas joodikule mikrofoni nina alla ja küsis, et kas siin Soomes on sitt elada? Joodik muidugi lõi oodatult kannad kokku ja raporteeris (piltlikult öeldes), et just nii, kõik on halvasti ja haiseb. Väga hea, väga hea, hõõrus noor kommunist käsi ja tõttas filmimiseks mädapaiseid otsima, seades sihiku alla nii seksi kui alkoholi. Aeg on muidugi oma töö teinud ja nüüd võib selle vasakpoolse exploitatsiooni peale naeru kihistada ning seda filmi hea komöödiana võtta, mida soomlased teevadki. Kuna filmis on mitmeid häid laule ja koomilisi momente, siis saab seda imelihtsalt vodka pudeli ja hea seltskonnaga nautida. Oma aja "tõsine" näpugavibutaja ja kritiseerija on tänapäeva soome noorte kultusmeelelahutus. 2,5/5
Küsimused töörahvale.
No comments:
Post a Comment