The Cartoonist: Jeff Smith, BONE and the Changing Face of Comics - Ken Mills 2009Väga inspireeriv dokumentaalfilm koomiksitest. Kohe tekkis endal ka tunne, et tahaks taas midagi teha, midagi suurt ja mõnusat ära teha. Minu abitsioonid ei küüni muidugi Jeff Smith´i tasemele kes alates poisikesepõlvest unistas joonistada koomiksi mis oleks põnev nagu Sõrmuste isand ning mahukas nagu Sõda ja rahu. Mees kes müüs maha osaluse tulutoovas animatsioonistuudios vaid selleks, et hakata vabakutselisena joonistama kultuskoomiksisarja Bone ning kes sõltumatu kirjastajana tegi kõik ise, alul kirjutas ja joonistas ja pärast trükkis ning hoolitses nii reklaami kui ka müügi eest. Tegi oma perefirmaga üheksakümnendate alul koomiksimaailmas ajalugu.
Doki puhul on kiiduväärne, et mitte ainult ei maalita sümpaatne teaberikas kuvand Bone´i krutskilikust isast ega jahuta vaid Luupeadest, vaid võetakse jutuks koomiksite arengut üldiselt. Jeff Smith oli üks sõltumatutest ja novaatorlikest, kuid neid oli teisigi ja kuigi linaloo raames keerleb jutt enam-vähem Jeffi ümber, saab infot ka tema "võitluskaaslaste" loomingust. Sooja südamega tehtud dokumentaalfilm Bone´i valmimise tagamaadest ning üheksakümnendate koomiksiskenest. Väga kõva positiivse energialaksu andja, eriti ajal mil DIY taas moodi minemas ja inimestel rohkem aega ning vara oma hobidesse panna. 4,5/5
Jeff Smith - mees keda armas humoorikas jutustamis ning joonistamisstiil viis tippu.
4 comments:
Smith oli mõned aastad tagasi Helsinki festivali külaliseks. Sain sealt oma raamatusse signatuuri ja haige lahases randmega joonistatud paari-joone pisieluka (ma ei teagi, mis tegelane see on seal, mingi putukas).
See oli vist Ted. :)
Ahh, et käsi kohe lahases! Nad seal räägivad jah, et spetsiifilised koomiksikunstnike tervisehädad on selg ja käsi.
Ted, jah... :) Ma sain just napilt selleks (Helsinki) ajaks tolle paksu ühe-köite väljaande. Tollega oli ka seotud üksjagu draamat - see oli mõeldud ühekordse väljalaskena ja kogu trükiprotsessiga oli kiirus taga. Ehk SDCC tõttu?... täpselt ei mäleta. Igatahes kui selgusid poodide ettetellimisnumbrid, tuli välja, et see oli palju suurem kui raamatu trükitud tiraaž. Seetõttu said poed hulga vähem koopiaid kui tellisid ja kogu see "kellele klientidest-tellijatest anda ja kellele mitte", tekitas palju paksu verd.
Siis tegi aga Smith kannapöörde ja hakkas väitma, et ta pole kunagi öelnud, et tuleb ainult üks trükk ja nii sain siis minagi 2. trüki eksemplari. Nüüdseks on seda juba, ma ei tea, oma 12 trükki vist küll tehtud, aeg-ajalt kaanepilti vahetades. Pluss üks suurkirjastus laskis kogu sarja ära värvida ja ilmutab seda albumitena ka värvilises versioonis. Ma ise küll arvan, et mustvalge on ikkagi õigem asi antud raamatu puhul.
Aga mis veel Smithi puutub - osaliselt tal ikka vedas ka sarjaga, just ajastuse osas.
Ühest küljest asutasid just siis suurfirmadest lahkunud staarkunstnikud oma kirjastuse Image; too alustas ikka üliedukalt ja põhjustas tiraažide lakkehüppamise ja tõelise spekulatsioonibuumi. Muidugi ei tulnud neist hiigeltiraažides trükitud koomiksivihikutest mingit investeeringut, nagu neid kokku ostnud nerdid lootsid.
(Üksvahe kui USAs oli mingi koomiksikriis, koliski "Bone" Image kirjastuse alla, aga see aeg oli lühike.)
Teiseks oli toona hitiks saanud ninjakilpkonnade indiekoomiks, mis müüs hästi ning kolis ka kinolinale ja mänguasjalettidele, kusjuures tegelikult oli tegu suhteliselt konarlikult joonistatud mustvalge asjaga. Tänu sellele hakkas ka mustvalge värk kaubaks minema, Jeff Smithi "Bone" ilmselt ongi seesuguste isekirjastatud asjade suurim edulugu.
Hea meelega vaataks seda dokki...
Eks siin ole seda marketing juttu kah, kuid dokis kunstnik ise ütleb, et alul oli värvide vastu, kuid nüüd vaatab, et sobib küll. Nagu ma aru sain lisati värvid, et haarata nooremat lugejaskonda kellele Bone sobib tegelikult samahästi kui täiskasvanutele.
Post a Comment