Interstate 60

Interstate 60: Episodes of the Road - Bob Gale 2002

USA on nii uus ma, et neil puuduvad oma sügavate juurtega muinasjutud ning legendid. Indiaanipärimusi, orjadega kaasa sõitnud primitiivseid jumalaid ja puritaanide nõiahirmust kantud õuduslugusid kõrvale jättes on kõik sealsed kuulsamad müüdid, Chtulhust kuini X-Men´ini, kirjanike välja mõeldud ja tihti rohkem popkultuuri kui traditsioonidega seotud. Minule isiklikult need uuemad ja popimad ameerika muinasjutud meeldivad ja pean nende läteteks olevaid märke, kasvõi Coca-Cola´t ja McDonalds´i hamburgerit, väga veetlevateks ning sedalaadi rahvakultuurile ehitatud fantaasiat ääretult meelelahutuslikuks. Käesolev film just sedalaadi oligi, ehitades tänapäeva elurütmile, tõekspidamistele ning tarbeesemetele müstikasugemetega muinasjuttu ja pakkub komöödiat Twilight Zone´i ning Outer Limits´i kastmes. Lugu rääkis noorest mehest kes annab sõna (ja kinnitab seda verega) viia postipakk idarannikult Texasesse mööda soovitatud kiirteed number 60. Kaardilt uurides aga selgub, et sellist teed USA-s ei olegi. On maantee number 40 ja 70 aga nende vahel ei kulge ühtegi otse Denverisse viiv teelõiku, vähemalt mitte sellist mis igale surelikule nähtav. Interstate 60 on olemas vaid piiril liikujatele, neile kes väheke hullud või kiiksuga ja sinna saamiseks tuleb lihtsalt teada kust see hakkab, peab õiges kohas valesse kohta ära pöörama. Alguses väheke Kingi juttu "Mrs. Todd's Shortcut" meenutanud film hakkas aga peatselt Bill Willingham´i "Fables" koomiksisarja suunas liikuma. Road movie kus satutakse episoodilistesse lugudesse mis seotud kas olematul maanteel vastu tulevate olematute linnade ja paikadega või isikutega, keda maanteel hääletav müstiline O.W. Grant on "õnnelikuks" teinud, täites kuldkalakesena ühe nende soovidest. Peategelase sooviks oli lihtsalt leida elule vastuseid ning nii kisubki elu teda härra Grant´i utsitusel maanteele, et läbi absurdsete situatsioonide end leida. Kogetakse armastust ning tsillitakse niisama, maanteed õpetab igal juhul.

Bob Gale on elu jooksul teinud vaid ühe filmi ning see oli vaimustav indiekino. Saanud näitlema fantastilise kaardi nagu näiteks Gary Oldman, Kurt Russell, Chris Cooper ja Christopher Lloyd ning loonud kerge meelelahutuse mis samas filosofeerib ning heidab satiirilisi märkusi tänapäeva ühiskonna üle, minemata aga kordagi liiga tõsiseks nii enese kui ette võetud materjali suhtes. Sobilik järjelugu kõigile kel meeldis Motorama. Seda võiks isegi pidada mainitu vaimseks järjeks, väheke nagu täiskasvanulikumaks mis väljendub kahjuks ka absurdi vaoshoituses. Ma ei salli filme kus tegelikkus osutub unenäoks, isegi mitte selles vaikses versioonis nagu siin ja see oli ka filmi ainus miinus. Aga selle elas üle ning nina kirtsutus on sadalaadi juhtudel krooniline. 4,5/5

Pidevad valikud.