Tegu on kõige kauem minu käes vedelenud DVD-ga. See Criterioni kolmediskine box on juba üle viie aasta omanikule tagastamata ja ausalt öeldes ei ole omanik ka huvi üles näidanud, väidab alati, et las olla, tal kodus nii vähe ruumi, et pigem vedelegu minu juures kui koormab tema riiuleid. Täna koju saabudes aga haarasin koheselt selle karbi, surasin esimese diski masinasse ja lubasin, et vaatan kümneid kordi varem edasi lükatud kontsertsalvestise ära. On nüüd ka minu riiulites kitsas ning õige aeg karp sõbrale tagasi viia. Võib-olla oli nüüd ka õige aeg seda vaadata, sest teadmised selle ajastu muusikast on praegu hulga laiemad kui karpi laenates ning ma oskan selle diski muusikalist sisu rohkem hinnata. Ja nüüd tundus see hipikontsert jõle popi peona, sellise hipsterite kohtumispaigana kus pehmomuusika austajad said tunda end alternatiivsete noortena, kuigi kuulasid kõrv punnis bände mis teinud lepingud kurjade kapitalistidega ning kellele miljonid olid kohe peo peale voolamas. Aasta 1968 muusika, ei tundunud enam isegi mõnusaid hitlugusid arvesse võttes üldsegi nii ahvatlev, sest sellel aastal tehti autogaraažides ja undergroundklubides juba sellist rock´i, noise´i ja punk´i, et lillelapsed oleks seda helimassiivi kuuldes hirmust püksi sittunud. Fakt mis tõsi küll ei vähenda D.A. Pennebaker´i muusikadokumentatsiooni ajastukuvavat väärtust. 4/5
"When this set came out, I was delighted to find myself in a crowd shot on Disc 3, during Al Kooper's performance. (There's a shot of some dude upside down in the audience, wagging his fuzzy-booted legs back and forth. I'm the hornrimmed geek in the background glimpsed between his legs, so to speak, looking at the camera.)"
No comments:
Post a Comment