Exhibit A - Dom Rotheroe 2007Masu-aja stoori kus tütar filmib algul niisama oma perekonna lõbusaid toimetamisi, kuid paneb tasahilju tähele, et isaga ei ole kõik korras - endine naerusuu on muutumas vihapursetega etteheiteid tegevaks masendunud meheks, kuigi laste ja naise ees püütakse vägisi jätta muljet justkui kõik oleks korras nagu varem. Unustatakse maksta uue maja käsiraha, varsti lahkuvad palgatud remondimehed ning tütre kaamera tabab isa müümas väärtuslikke ansambli Madness meeneid ja kraapimas õnneloose mis peaksid pakkuma viimast lootust saada kusagilt raha. Tütar jätkab filmimist, et näidata isale hiljem temaga toimuvaid psüühilisi muudatusi ning läbi selle aidata leida väljapääsu aga juba on hilja. Pere on pankrotistunud, kuid isa on seda kuid pere eest suutnud varjata, kiskudes niimoodi käitudes ennast järjest sügavamatesse võlgadesse.
First person digikaameraga linti võetud filmid on vallutanud maailma horrorižanris, nüüd ka üks sedaviisi linti märkimist vääriv draamalugu. Ausalt öeldes on see vist parim käsikaameraga linti võetud digifilm ( ohtralt autasusid parim indiefilm kategoorias) mida ma näinud olen, kõik tundus väga reaalne ning paarikümne minutiga ununes, et vaatad filmi ja mitte ühe perekonna kurba videokroonikat. Kõik oli just parasjagu apsakas ning koba, ülepingutamist ei toimunud ja selle lükke, et "alt paistab" lindistamise lõpu ja uue alguse vahelt mõned sekundid varem lindil olnut, võib andeks anda, kuigi seda hetkel toimuva julmuse ning varasema idülli kõrvutamist on varemgi juba mitmeid kordi kasutatud.
Minaperspektiiv muutis tajutavaks pinge milles kindlasti elavad sajad eesti pered kus kummitamas vaesus või perevägivald. Siinses teoses ei olnud küll otsest julmust, sest isa armastas oma perekonda ja tegi kõike nende kaitsmise nimel. Küll aga ei olnud see kaitsmine pere jaoks turvalisust pakkuv, vaid hoopis segadusse ajav ja hirmutav ning tänu sellele raius psühholoogiline pinge rinda sama tugevalt kui rusikas. Esimese persooni pilt viis mind aga otse selle pinge sisse ja lasi masenduse vereringesse laiali.
Tänu käsikaamera vaatenurgale mängiti välja üks viimase aja kinoloo kurbromantilisemaid momente, kui nooruke Brittany Ashworth taipas, et tema poolt ihaldatu naabritüdruk jääb kättesaamatuks unistuseks. Imeilusalt välja mängitud, vaid käsikaamera vahetusega loodud jõuline hingepuudutav hetk. Kui see gay-moment oli filmi tipp, siis lõpus pettusin minagi. Tõsi küll vähe, sest ega alguses näidatav kaader sellest, et tegu on politsei asitõendiga A, jäta palju ruumi lõpu osas fantaasialendu lasta. Ometigi oleks see võinud nagu kuidagi või miskitpidi teisiti olla, samamoodi aga lühemalt või järsemalt. Lõppkaader, ehk kondenseeruv hingeõhk objektiivil, meeldis mulle aga väga. Milline väike positiivne lüke, pisikene lootuskiir. 4/5
Oma isa salaja filmiv Judith Brittany Ashworth´i esituses.
No comments:
Post a Comment