Red Mercury - Punane elavhõbe - Красная ртуть

Punane elavhõbe - Andres Puustusmaa 2010

Piinlik oli vaadata. Piinlik. Ei tea kuidas Andres Puustusmaa end piiri taga ülal peab aga koju tulles sittus küll kohe keset vaipa ja kuses kardina taha. Arvatavasti on talle venelase kombed külge hakanud, ehk siis valetab ja viilib kuidas saab. Küsiti talt, et kas sa mees filme oskad teha ja tüüp luiskas suu suitsedes, väitis selle oskuse nii käpas olevat, et Mihhailkov ise võtab teda tänaval nähes mütsi peast ja kummardab. No kurat, isegi Tarkovski, rahu tema põrmule, oleks Puustusmaa õpituppa tulnud. Ja siis saades läbi hämajutu võimaluse ekraniseerida üht korralikku kodumaist kriminulli, hakkas aga tööst kõrvale viilima ja haltuurat tegema. Eht russilikult praaki paiskama, sest tema uuel kodumaal antud õpetuse järgi ei ole tähtis mitte kvaliteet ja isegi mitte kvantiteet, vaid juurdekirjutused olematu arvelt. Nii võibki kolm palki kirjutada puidulaadungiks, ämbritäie sütt panna kirja vagonetina ning ühe käsitööringi koduvideo mängufilmina ette sööta. Iriseda oleks palju. Esiteks aga tuleb selgeks teha, et hilisemad pretensioonid teemadel nagu oleks filmil õigus olla raamatust erinev, ei pea paika, kuna Puustusmaa järgis väga täpselt raamatut. Isegi nii täpselt, et pidas loogiliseks, et iga kinno filmi vaatama tulev inimene on raamatut lugenud ning seega ei ole ta kohustatud mõningaid linaloos toimuvaid momente ja dialooge rohkem lahti seletama või näitama, sest vaataja mäletab ju raamatust mis toimub ning täidab ise need augud. Ilma raamatut lugemata oleks kõik veelgi hullem segapudru aga seda on ta niigi juba küllaldaselt. Igal juhul on raamatuga enne filmi vaatamist tutvumine tähtis, seda soovitan mina ja seda eeldab ka lavastaja, jättes sisse vaid kirjatekstiga täidetavaid tühikuid. Aga järsku ei ole vaja, sest kõik kes raamatut lugenud ei ole peavad seda mitte halvaks filmiks, nagu mina, vaid keskpäraseks rumaluseks ja järsku sellele "heakskiidule" lavastaja rihtiski? Kui muidu joonduti romaani järgi siis casting viidi läbi taas suvast. See, et Buldoožerist tehti eesti esiklouni poolt mängitud hale mees, kes alluvate ees mängib raudnaela, kuid naisterahvaga üksi jäädes kukub viimast enesekindlust kaotanuna anuma (vastupidiselt raamatutegelasele kes oli teras ja betoon igas olukorras), võib veel andeks anda, kuid mitte Juhan Ulfsak´t Repsina. Raamatu Reps on tegija, jõuline kuju, autoriteet ühesõnaga. Ulfsak aga justkui piinatud geenius, suits õrnade värisevate käte vahel ja nutuvõre kogu aeg suu ümber, valmis iga hetk hella hinge käsu peale pisarat poetama. Esimesest kaadrist näha, et luuser ja mitte mees. Närvivapustuse ja depressiooni ääremail kiikuv kunstnik aga mitte seaduses elev kriminaal. Tema gängiliikmetega võis aga rahule jääda, need poisid olid paigas. Ja siis veel see Vene turule rihtimine. Lisatud venekeelt rääkivad tegelaskujud, lisatud vene keele kasutus mis kahjuks küll pisiasjade arutamise tasemel ja mitte sobiliku vangižargoonina ning Lembit Ulfsak´i, kui idanaabrite juures tuntud näo, tegelaskuju tähtsuse toonitamine ja näo esiletõstmine. Eriti haledalt tundus veel Venemaa autoriteedi kujutamine kenasti riietuva kultuurse inimesena, lausa valus lavastajapoolne lipitsemine oma uue kodumaa põliselanike ees. Eks viriseda võiks veel aga lõpetan nüüd, märkides vaid ära, et halbu lavastajaid ja sitanikerdajaid on Eestiski piisavalt ning selleks ei oleks vaja olnud, isegi naabripoolsetest tööd hõlbustavatest sidemetest hoolimata, siia kehva pudru keetjat Venemaalt tuua. Las käsitööline laiskleb seal edasi. 1,5/5

Aleksandr Bashirov oli hea üllatus. Kahju, et ta roll nii napiks jäi.