Solomon Kane - Michael J. Bassett 2009Juba filmi alguses, kui ilmub kuju põleva mõõgaga, on selge millist kino pakkuma hakatakse. Ikka odavapoolset ägedat jura, sellist ausat saasta mis kellelegi haiget teha ei tohiks, vaid pigem aitab poolteisttundi mõnusalt mööda saata ning toob ka naeratuse huulile. Ehe fantasy sitt ühesõnaga. Toon näite. Hellboy 2 : The Golden Army oli suur film, kõvade rahadega tehtun ning reklaamitud, kuid samamoodi nõrga sisuga, sama tobe ja pealiskaudne ja seega pettumust valmistav. Samas Van Helsing oli samuti nõrk, kuid ta ei püüdnudki mingit eepilisust ega haardelisust luua, vaid teadis hästi kui mõnus on vaatajatel ilma ajupingutuseta üle vindi keertud lapsikusi vaadata.
Sellist mõttevaba jura pakub ka Solomon Kane, vaatad väheke ja krutid meele lainepikkusele kus häirida ei tohiks olematu stoori, kohustuslikuna tunduvad stampdialoogid, loogikavead ning klišeelikud tegelased-tegevus. Korra läksin minagi alt, kerisin veel diski tagasi, et ikka veenduda kas nat seitsmeteistkümnenda sajandi alguses tõesti ränilukuga revolvritest lasevad, kuid tegelikult ei oma sellised mööödapanekud siin mingit tähtsust. Lase end lihtsalt lõdvaks ja tunne heameelt, et kõiki neid libahuntida, vampiirida, zombiede, põrgusigitiste ja mutantide odavat drive-in tasemel b-kino siiani tehakse. 3/5
Ühe teise fantasy-staariga kahtlaselt sarnaneva James Purefoy asemel oleks võinud olla ängi ja isiklike deemonite hingeskandmise meister Jean-Hugues Anglade.
10 comments:
kavatsen seda täna vaadata. kahtlesin natuke, aga siit lugedes sain kinnituse, et just seda ma tahangi täna ju vaadata.
Eks ütle siis kuidas tundus.
väga lahe vaatamine jällegi, ei oskagi nagu midagi muud ette heita kui ainult liiga softi vägivalda, selline pop digiveri ei peta ära.
valhallas oli sama teema, kuigi seal oli ka ausaid kohti
ei vaadand lõpuni. oma viga. alustasin kell kolmveerand kaks öösel, peale pikka päeva. aga algus oli enamvähem. vaatan täna uuesti algusest ja loodetavasti lõpuni
Ma olen siiski veendunud, et Jonah Hex on tunduvalt nauditavam rämps.
Jonah Hex tuleb kohe kindlasti vaadata. Rämps on see aga muidugi.
Otsida realismi fantaasia žanris on nagu otsida mittekorrumpeerunud poliitikut Ameerikas; mõttetu, ning tulemus on juba niikuinii ette teada.
Filmil polnud üleüldiselt väga viga, ehkki oleks rohkemat lootnud, nähes et 'dark-fantasy' alamžanr, millesse antud film ideaalselt kuulub, on filminduses kahetsusväärselt vähe levinud.
Antud filmi suurim probleem, nii nagu paljude, oli minujaoks see, et ehkki film väga intrigeerivalt algas, hakkas selle headus umbes keskpaigas kiiresti langema, viimane veerand olles juba üsna igav ja keskpärane.
Sisu/essentsi polnud filmi pikkuse jaoks kas piisavalt palju, või siis polnud see piisavalt konstantselt huvitav, et tegemist tõeliselt hea filmiga võiks olla.
Kuid sellegipoolest oli näiteks atmosfäär väga meeldiv ja sünge ning oli muidki häid külgi. 6/10
Mina ei saa selle filmi puhul üle kuidagi algallikast mille alusel on see tehtud...või õigemini mille alusel see pole tegelikult tehtud...
Aga isegi kui raamat kõrvale jätta oli imho tegemist paraja jurtsuga kus üksikud helged momendid.
Ränilukk ränilukuks...muarust oli heal tasemel fotograafia palju lahedam sisse lipsand apsakas.
Mis fotograafia? Ma ei pannud tähelegi. Kas vaadati kellegi perekonnapilti või?
Post a Comment