Hellboy II: The Golden Army - Guillermo del Toro 2008Esimest Hellboy filmi sai koos Opsiga aastaid tagasi vaadatud ja meeldis. Nüüd tagasivaatena võib öelda, et sel ajal polnud sellist superkangelaste ja fantasy filmide sadu nagu nüüd ja harvad koomiksitel põhinevad filmid said paratamatult suurema tähelepanu osaliseks kui nad seda muidu väärt oleks. Vahepeal sai siis Mike Mignola joonistatud lood läbi loetud ja Hellboy seikluste kõrvale veel ka spin-off sarja B.P.R.D. Just koomiksid tegid minust Hellboy-maailma fänni ja aitasid mõista Mignola loodud monstrumite ja poolinimeste olemust, nende huumorit ja neid liigutavaid mehhanisme.
Film ei olnud koomiks ja siit ka minu pettumus. Kui Ron Perlman´i esitatud Hellboy´ga ja teiste BPRD tegelastega võis rahule jääda, siis nende ümber ehitatud maailm oli pigem Harry Potterile sobiv kui paranormaalsete asjade uurimise büroole. See üht digikirevust teise otsa viskav tsirkus oli justkui lastele mõeldud muinasjutumaailm mis täis topitud lastele suunatud nalju ja lastele meeldivaid visuaale, justkui happy-meal lõuna ja külaskäik kommipoodi. Ma kohe täitsa imestasin kuidas nad võisid pisiperele suunatud filmis näidata õlle joomist aga arvatavasti pidi siis taustaks lauldav jorin seda paha imidžit kustutama ja katma. 
Mignola on konkreetne, kuiv ja koomiline mustahuumori võtmes. Mignola maailm on tagasihoidlik monstrumite mängutoomises, väga selgete visuaalsete märkida ning kogu Põrgupoisi seiklusterada haarab ja seab muistne karune kurjus. Film aga ujutati sõna otseses mõttes üle igatsorti koletiste ja kurjamitega ning kuigi nad nägid kõik kenad välja, jäi aga tegelaste tutvustamine liiga pealiskaudseks ja sellest tingituna ei pääsenud üksi enamaks esile ja sai vaid kord silma alt läbi hüpata.
Pealiskaudne ja lastepärane ning samade nimetajate järgi oli ka action seatud. Igav just vaadata ei olnus, sest ikkagi ju Hellboy aga mingit rõõmuhõiset minult küll värveheitvat kaleidoskoopi keerutades välja ei meelita. Paistab, et trend mis rõhub välisele stilistikale ja unustab sisu on jätkuvalt Hollywoodis moes ja Guillermo del Toro suuna ustav jünger. 2,5/5
Johann Krauss oli kenasti olemas aga kuhu jäi Kriegaffe ?????
6 comments:
Tundus, et meestel tuli mingil hetkel ikka pähe, et nad teevad koomiksifilmi ja lisasid kohad, kus topeltaknas käisid eraldi stseenid - mina oleks sellist lähenemist rohkem näha tahtnud. Film oli Potter küll, kuid del Torole tuleb kooki anda, tal on visuaalset teravust Hollywoodi kohta küll. Ega film mullegi eriti ei meeldinud tho... Head 2008 filmi tahad vaata In Bruges-t.
Savi Kriegaffest, rohkem Kroenenit!
I miss Kroenen... evil nazi plans :(
Seda nazi-fetsihit oleks võinud muu pillerkaari asemel olla jah aga võib-olla pole kolmanda reichi märkidega poosetamine pop kui tegu pole just HOLOCAUST´i filmiga.
Teades-tundes koomiksiseeriat üsna hästi (kaasa arvatud selle viimase aja ilminguid BPRD 2008 näol) võiks öelda, et filmi püüti toppida liiga palju ja seda liiga lühikese aja jooksul. Natsidega või ilma nendeta, tegelaste rohkus ning nende taustade väheldane lahti seletamine tegi niigi mitme liiniga filmi veel piiravamaks. Arendamata jäi Hellboy kirg olla lihtrahva poolt omaks võetud, samuti jäi arendamata pool paranormaalset armastussuhet Abe'i ja printsessi vahel. Oraaklist ja allilmast ei maksa rääkima hakatagi. Kes tõelist natsikurjamit näha tahab, kiigaku parem Punase Pealuu poole.
mina kes ma ei tea hellboyst mitte midagi peale nende kahe filmi olin igatahes väga positiivselt üllatunud.
visuaalid olid aeg-ajalt hingematvalt kenad, nii peaosalised kui nende kasutuses olnud gadgetid olid huvitavad (Krauss oli eriti nummi) ja ka kõik need CGI kaklemised olid põnevad jälgida erinevalt näiteks transformersi või spider-manide igavast virr-varrist
Post a Comment