Põhimõtteliselt keerutab Sut Jhally sama juttu mida esimeses ja teises Dreamworlds´i filmis, kuid kohati tuleb ette ka uusi teemasid ja mõttesuundi, sest muusikavideote sisu areneb ja leiab samuti uuenduslikke väljendusvorme nii stooritellingu kui visuaalsuse küljelt. Üldplaanis taas kõneaineks naiste alandav kujutamine videotes ja sellest tingitud väärarusaamad mis alateadlikult paneb naisi oma soorolli valesti mõistma ja muudab meeste arusaamu naise enesemääramisõigusest. Võib-olla aitasid sellele kaasa filmis näidatud klipid avalikus ruumis toimunud vägistamistest ja intervjueeritud meeste väärarusaamadest stiilis, et kõik naised tahavad pidevalt nikku ja kes ei taha on värdjas lesbi kes tuleb koheselt õigele rajale nussida, aga minul on isiklikult tunne, et videod ongi muutunud palju agressiivsemateks ja naisi rohkem allasuruvateks kui viieteist aasta taguses teises osas või veelgi varem kokkulõigatud esimeses. Varem jäi kõik justkui fantaasia ja rollimängu tasemele aga nüüdsed imidžid lubavadki otseselt seksi ja vägivalda. Mulle meediaprofessori viis oma juttu väikeste muudatustega uuesti ja uuesti vaatajani tuua, muutes vaid taustaks olevaid videolõike, meeldib. Tegu on õppematerjaliga ja ega tänapäeva noortele läheks korda vaadata seksuaalset ärakasutamist mingi Aerosmith´i või Van Halen´i videote vahendusel vaid ikka peavad Britney Spears, Timberlake ja Christina Aquilera oma kehade ja liigutustega seda demonstreerima. Kui lisaks veel koomiliste momentidega arukas jutt, võivad lapsed üht-teist isegi õppida. 4,5/5
Mitmed teie tuttavad neiud lakuvad himuralt autot ja erutudes naudivad kui neile peo ajal pudelitäis veini kaela valatakse? Ometi panevad analoogset hetkled muusikavideotes mehi uskuma, et reaalses elus naised käituvad nii ja tahavad, et nendega vastavalt käitutaks.
No comments:
Post a Comment