Maiko haaaan!!! - Nobuo Mizuta 2007Nohiklik kooliõpilane eksib klassiekskursioonil Kyotosse ja leiab end ajalooliste templihoovide asemel hoopis geishakvartali tänavailt. Kohtumised kenade neidudega muudavad poisi elu ning sellest hetkest peale muutub ta otakuks kes ei jäta kasutamata ühtegi võimalust, et hüpata vabal päeval rongi ja kihutada Kyotosse pildistama debüteerivaid maikosid. Aastaid hiljem kiirnuudlifirma teenistuses töödates saadetakse ta Kyoto alakontorisse ning see on Kimihiko Onizuka jaoks poole unistuse täitumine. Teine pool aga on pääseda sisse geishamajja ja veeta mõnusalt aega seltskonnamänge mängides.
Ma kohe alul kuidagi ei sallinud veiderdavat peategelast kes oma kehahuumorilt meenutas segu Jim Carrey´st ja Pee-wee Herman´ist. Film tundus tänu sellele taaskord ühe jandina kus peab paar tundi kannatama maotut jaapani huumorit, et saada osa paarist geniaalsest naljast. Kuidagi vaikselt hakkas aga teos mind endasse haarama ja õigele lainele saades muutus film minut-minuti järel järjest paremaks ning lõpuks ma lausa ootasin, et peategelasest tola end taas väänama hakkaks ning lalisedes lollusi suuust välja ajaks. 
Filmi suurimaks plussiks aga ei loe ma otaku koomilise kuju magnetiseerivat aurat, vaid spetsiifilist infot mida käesolev film jagab. Nimelt saab vaataja teada seiku geishamajade sisekorradst ja etiketist, teema mis mitte ainult ei paista tundmatu olevat Gaikokujin´idele vaid ka jaapanlastele enestele. Täiesti konkreetselt kohalikule publikule mõeldud film tegi täpselt selgeks mis on geishamajas in ja mis on out. Kuna see maailm eeldab suuri finantse ning on ääretult kinnine, siis julgen arvata, et ka tavalistel jaapanlastel pole õiget aimu kuidas nii prestiižses kohas käituda ja sellest ka filmi detailne teemavalgustamine. 
Peale geishade ja maikode näeme veel muid jaapanis populaarsust omavaid märke nagu wrestling, pesapall, otakukultuur ja kiirnuudlid ning saame osa ka tagasihoidlikust traagilis-romantilisest loost. Kokkuvõttes mõnus vaatamine koos teabekilluga. 3,5/5
Onizukaga ikka juhtub.
No comments:
Post a Comment