Kuna lugesin just nädal tagasi läbi Rodney Castledeni suurepärase ajaloolise uurimustöö nimega "Võitlus Trooja pärast", siis sellest innustatuna oli kange tahtmine näha mõnda toimuvast jutustavat filmi. Suurima heameelega oleksin võtnud taaskord kavvaWolfgang Petersen´i eeposliku Troy aga kuna kinkisin oma DVD isale ja laenama minna ei viitsinud ning ühelgi sõbral ka sellist sandaalikäkki ei olnud, siis langes liisk Trooja Heleni varasema versiooni kasuks. Täitsa lahe oli niimoodi vaadata, et pidevalt kõrvutasid oma peas ekraanilt nähtud filmitegijate fantaasiat raamatust loetud ajaloolise tõega. Üllatuseks avastasin isegi, et filmis nähtud kaarikute vankrirattad olid samasugused nagu kasutati 4000 aastat tagasi, küll aga pandi täiesti mööda piikide, kilpide, mõõkade kujutamisega ning näha polnud ühtegi lingu, kuigi sel ajal olid need ühed põhilisemad relvad mille kasutamisest ei öelnud isegi ära ei Hektor ega Achhileus. Kui ma näiteks Troy puhul oleksin igatsorti ajalooliste möödapanekute suhtes olnud väga kriitiline, siis Helen of Troy´le selliseid etteheiteid teha ei saaks. Film valmis ju aastal 1956 kui arheoloogia ei olnud veel kõike pinnale toonud ning ka žanris ei püüdle ta ajaloofilmi, vaid pigem romantilist laadi mõõga ja sandaalieepose poole. Ühe antiikse armastusloo kohta ( mis laenab ka elemente Tristanist ja Isoldest ) oli aga tegu päris korraliku meelelahutusfilmiga mille lahingukohad jätsid oma massiivsuses vägagi hea mulje. 3/5
Demobilisatsiooni ootel.
No comments:
Post a Comment