The Bourne Identity - Roger Young 1988Isu näha Matt Damon´i isa, Bourne seeniori, seiklusi oli sellest hetkest peale Muda oma filmiblogis Jupiter sellest juttu tegi. Ausalt öeldes polnud mul enne seda aimugi, et Matt´i isa elas paarkümmend aastat varem pojaga sarnased seiklused läbi, mitte just üks-ühele samad aga ühiste tunnusjoontega ja, et nendestki juhumistest oli film vändatud. Aga eks nad ju ütlevadki, et käbi ei kuku kännust kaugele ja nii pole tegelikult teab mis imastada, et sama mälu kaotanud salaagendi saatus on tabanud nii rahvusvahelisest hurmurist isa Richard Chamberlain´i kui tema töntsi newjerseyliku jõmminäoga poega Matt Damon´it.
Tegu oli televisiooni jaoks tehtud ekraniseeringuga Robert Ludlum´i romaanist ja kaldun, raamatut küll lugemata ja vaid sisu hinnates, nõustuma Mudaga, et varasem versioon on arvatavasti romaanitäpsem. Möllu asemel oli vanakooli külmasõja spioonikate stiilis põnevik ja Bourne´i tegelaskuju omas veel paari tahku mis hollywoodliku positiivse kangelase imidžiga kuidagi kokku ei oleks sobinud. Tema tumedam pool kippus vägisi esile ja seda enam, et mees pidas ka ise ennast pigem kümavereliseks mõrvariks kui heade poolel pelavaks agendiks.
Televersioon oli filmist tunni võrra pikem ja need kuuskümmend lisaminutit oli täis topitud uusi mõistatusi, paljastusi ning muid thrillerile omaseid süzheekäändeid. Minul hakkas isiklikult aju juba vahepeal suitsu välja ajama, nii keerukaks läks agentide, topeltagentide ja tripleagentide tegevusel silma peal hoidmine. Aasta 2002 The Bourne Identity´ga oli lihtsam, Jason-boy läks võimsalt otse justkui tank, murdis kõik enda teel ja jõudis peale kuulisadu kohale. Tema ise aga vingerdas ja vangerdas, tappis siit ja sealt aga kogu selle rabelemise juures ei olnudki justkui õiget lõppu. Põnev oli aga vaadata küll ja seda enam, et filmid on sarnase, kuid samas ka erineva sisuga. 3,5/5
Üks mehelik kallistus.
4 comments:
kuna mulle need uuemad Bournid täitsa meeldisid siis otsustasin raamatud ka läbi lugeda. alutasingi vist ultimaatumiga ning kujuta nüüd ette minu üllatust kui põmsti teisel leheküljel siseneb Jason mingisse ruumi, tõmbab hõlma vahelt summutiga UZI ja ilma mingi liigse seletuseta saadab kogu pokkerit mängiva seltskonna teise ilma, ei mingit silm silma vastu ausat võitlust või muud vastastele võimaluse andmist.
igatahes Matt'i Bournist seda ette ei kujutaks.
Kuidas raamatud muidu olid? Mõnusad?
jep, sellised piisavalt kahe jalaga maa peal olevad spioonikad ilma liigse romantika ja muu jamata
Eks tsekkan kui kätte saan, huvi nagu oleks.
Post a Comment