Come Back, Africa - Lionel Rogosin 1959Ma saan suurepäraselt aru kui tähtis see film oli segregatsiooni kuvamisel eurooplaste ning ameeriklaste jaoks ning kui julged olid filmi tehes lavastajad. Ma austan Lionel Rogosin´i andumust oma tõekspidamistele ning tema siirast tahet teha inimkonnale head, kuid film ei olnud nii tasemel kui oleks lootnud. Arvan, et kogu see teose ümber toimunud kära, kõik need salaja filmimised ja rassikonfliktide paljastused, olid mõjutanud teose kujunemist kinoklassikaks hulga rohkem kui teose enese kvaliteet.
Lugu oli küll taotluslikult lihtne, pakkudes samas mitmetahulist infot, kuid liiga ebalevalt draama ning dokumentaalfilmi vahel kõlkuv ning jah, isegi igav. Ei saa muidugi amatöörnäitlejatele puisust ette heita, ega arreteerimisohus vändatud stseene maha teha aga kiitust ma ka ei jaga. Ainuke vaimustus tekkis seoses filmiga kui hiljem uurisin Wiki´st keele kohta mida mainerid rääkisid ning avastasin enda jaoks kevanduskeele fanakalo ja sealt edasi pidgin´i. 
Film toob mitmel puhul välja mustanahaliste alamrassiks olemise valukohad, kuid tõepärasuse huvides tuleb öelda, et murjami ise ka mängisid mäkra. Lausa veider oli, et lavastaja, kes tahab kujutada rõhutud rahvast, laseb selle rahva poegadel ise teha sedasorti lollusi mis neile häda kaela toovad. Kuidas ma siis näen, et teda rõhutakse, kui loll ise endale häda kaela tõmbab: vaidleb ülemustega, laiskleb tööajal, tarbib töökohas alkoholi ning mängib peremehe isiklike asjadega? No ma laseks ka sellise ahvi töölt lahti, olgu ta siis valge, must või punane. Ja olen siis rõhuja? Musta rassistist tagakiusaja? 2,5/5
Jalgpalli MM ajal sobilik vaatamine - pilk LAV´i minevikku.
No comments:
Post a Comment